Browsing by Author "Anier, Kaili"

Filter results by typing the first few letters
Now showing 1 - 3 of 3
  • Thumbnail Image
    Item
  • Thumbnail Image
    Item
    The role of DNA methylation in the development of cocaine-induced behavioural sensitisation
    (2013-11-11) Anier, Kaili
    Ravimsõltuvust iseloomustab vastupandamatu tung tarbida psühhotroopseid aineid hoolimata sellega kaasuvatest tõsistest kõrvaltoimetest. Uuringud on näidanud, et ravimsõltuvus kujuneb välja järk-järgult ja sõltuvusega seotud neurobioloogilised muutused võivad jääda püsima ka pärast psühhotroopsete ainete tarvitamise lõppu. Korduv psühhostimulaatori (nt. kokaiini) manustamine põhjustab katseloomadel suurenenud käitumusliku vastuse. Sellist fenomeni nimetatakse psühhomotoorseks ehk käitumuslikuks sensitisatsiooniks ning see modelleerib adiktiivset käitumist ja psühhostimulaatorite psühhootilisi komplikatsioone inimesel. Kuna käitumuslikule sensitisatsioonile on iseloomulikud püsivad muutused katseloomade käitumises, siis arvatakse, et osaliselt on selle põhjuseks lühi- ja pikaajalised geeniekspressiooni muutused, mis omakorda mõjutavad närviimpulsi ülekannet, sünapsite moodustamist ja närviringide funktsioneerimist. Mitmed uuringud viitavad, et epigeneetilised mehhanismid, eriti geeni promootori piirkonna DNA metüülimine, mille korral liidetakse DNA metüültransferaasi (DNMT) vahendusel metüülrühm tsütosiin-guanosiin (CpG) dinukleotiidsele järjestusele, on seotud pikaajaliste geeniekspressiooni muutustega. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida DNA metüülimise rolli kokaiini poolt põhjustatud käitumusliku sensitisatsiooni kujunemises hiirtel ja rottidel. Töö tulemused näitasid, et kokaiini manustamine suurendas dünaamiliselt Dnmt3a ja Dnmt3b ekspressiooni täiskasvanud hiirte naalduvas tuumas (nucleus accumbens) ja hipokampuses; põhjustas valitud markergeenide promootori piirkonnas nii DNA metüülimist kui ka demetüülimist ning DNMT inhibiitori, zebulariini, manustamine normaliseeris hüpermetüülitud geeni transkriptsiooni täiskasvanud hiirte naalduvas tuumas ja pidurdas käitumusliku sensitisatsiooni teket. Samuti leidsime, et keskkonnategurid, nagu metüülrühma doonor S-adenosüülmetioniin (SAM) ja varajases elueas kogetud stress, võivad DNA metüülimise kaudu soodustada psühhostimulaatoritest tingitud ravimsõltuvuse teket nii hiirtel kui ka rottidel.
  • Thumbnail Image
    Item
    Varajase eluea stressi mõju epigeneetilistele modifitseerijatele
    (Tartu Ülikool, 2016) Niinep, Kerly; Kalda, Anti; Anier, Kaili; Tõnisson, Neeme; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Varases elueas kogetud stress võib mõjutada indiviidi arengut pikema aja jooksul ning tekkinud kahjulikud muutused võivad püsida ka täiskasvanueas. Sünnijärgselt on aju veel väga plastiline ning eriti tundlik erinevate stressorite suhtes. Seetõttu võivadki negatiivsed kogemused või pikaajaline hooletusse jätmine varajases elueas põhjustada erinevate psühhopatoloogiate ja haiguste tekke hilisemas eas. Kuigi hetkel veel ei teata täpset mehhanismi, kuidas noorena kogetud stress mõjutab indiviide hilisemas elus, on siiski leitud seoseid varajase eluea stressi ja muutunud geeniregulatsiooni vahel. Geenide pikaajalisem aktiivsus ongi suuresti määratud erinevate epigeneetiliste modifikatsioonide poolt, mistõttu võivad muutused epigeneetilises mustris põhjustada hilisemas eas erinevaid patoloogiaid. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli hinnata varajase eluea stressi mõju epigeneetilistele modifitseerijatele, võttes aluseks maternaalse separatsiooni ajalise dünaamika. Antud töös kasutati stressi tekitamiseks maternaalse separatsiooni (MS) mudelit, kus rotipojad eraldati emast 1.-15. elupäeva jooksul igapäevaselt 180 minutiks. Seejärel vaadeldi maternaalse separatsiooni mõju loomade kehakaaludele, kortikosterooni tasemetele ja erinevatele epigeneetilistele modifitseerijatele. Katsete tulemusena leiti, et MS suurendas kortikosterooni taset rotipoegade vereplasmas nii MS15 kui ka MS180 rühmal, mis tõestab ka suurenenud stressitaset. Lisaks vähenesid stressi ja hooletuse tagajärjel MS180 rühma loomade kehakaalud. MS mõjutas märgatavalt ka erinevate DNA metüültransferaaside (Dnmt-de) mRNA tasemeid, kus esmalt (3. postnataalsel päeval) Dnmt-de mRNA tase langes märkimisväärselt rotipoegade juttkehas ja väikeajus, kuid pärast seda, 8. ja 15. postnataalsel päeval, tõusid Dnmt-de mRNA tasemed märgatavalt. Samas jäid DNA demetüülija (Tet1) mRNA tasemed aga muutumatuks. Lisaks leiti MS-i mõju histoonide modifitseerijatele, kuid väiksemal määral võrreldes mõjuga Dnmt-dele.