Sirvi Autor "Iakubivskyi, Iaroslav" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Nanosatellite Anatomy Analysis: The Second Generation of ESTCube
(Tartu Ülikool, 2017) Iakubivskyi, Iaroslav; Slavinskis, Andris, juhendaja; Ilbis, Erik, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Tehnoloogiainstituut
Any object that has been launched into orbit has experienced statical and dynamical loads during its travel through the atmosphere. The loads are of random nature and cannot be fully predicted as per real conditions. The structural requirements for ESTCube-2 have been determined as for the worst-case scenario, since the launch vehicle was not known at that stage of the project. A three-unit CubeSat will be subject to high-level sine and random vibration as well as shock response spectrum loading. Before physical testing, structural simulations were made and stresses were analysed in order to confirm the structural reliability and margins. Margins are essential in the design process due to uncertainties in the predicted vibration environment. In addition, the thesis presents the design of primary and secondary structures. As a result of this thesis, a final materials selection, topography optimisation, and manufacturing of the structure will be made. Moreover, the simulation results obtained here will be the subject of comparison with the physical testing results in the later stage of the ESTCube project. ESTCube-2 will be launched in the first half of 2019, and will serve as a testbed for the ESTCube-3 mission in the solar wind environment.
Nanospacecraft for technology demonstration and science missions
(2021-11-19) Iakubivskyi, Iaroslav; Slavinskis, Andris, juhendaja; Pajusalu, Mihkel, juhendaja; Noorma, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kosmost on vaadeldud ja uuritud aastatuhandeid, kuid kosmosemissioonid lubasid seda esimest korda kohapeale uurima minna alles 64 aastat tagasi. Satelliidid võimaldavad teha toiminguid, mis maapealsete uuringutega on võimatud, näiteks maanduda teistele taevakehadele, tuua Maale neilt võetud proove vaadelda lähedalt komeete, ja asteroide ning saada paremaid vaatlusandmeid galaktikate, päikesesüsteemide, eksoplaneetide ja muude objektide kohta.. Ajalooliselt korraldasid kosmosemissioone suured riiklikud kosmoseagentuurid, kuid viimase 20 aasta jooksul on valdkond avanenud ka väikeettevõtetele, ülikoolidele ja pea kõigile teistele, kes on satelliidi kosmosesse saatmisest huvitatud. See on saanud võimalikuks tänu kuupsatelliitide standardiseerimisele. Tavaliselt peame kuupsatelliitide all silmas 1–10 kg nanosatelliite. Selle väitekirja autor on aidanud kaasa planeedimissioonide ja -instrumentide miniaturiseerimisele, töötades välja missioone ja missioonikontseptsioone ning arendades selliseid koormused ja simulatsioonivahendeid, mis aitaksid kaasa pikaajalisele eesmärgile uurida kosmost nanosatelliitidega. Lõputöö esimene osa keskendub uuenduslikule kosmosereiside tehnoloogiale: Coulomb Drag Propulsionile. Seda saab kasutada, et madalalt Maa orbiidilt kosmoseprügi eemaldada (plasmapidur) või kosmoses liikuda, kandmata Maalt kaasa võetud raketikütust (elektriline päiksepuri). Kõnealune tõukejõutehnoloogia on paigaldatud satelliitidele ESTCube-2 ja FORESAIL-1, mis peagi kosmosesse lennutatakse. Samuti analüüsib doktoritöö ideed külastada elektrilise päiksepurje juhitava kuupsatelliidilaevastikuga sadu asteroide. Lõputöö teises osas antakse ülevaade jätkuvast protsessist eesmärgiga arendada kaamera Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Jaapani Kosmoseuuringute Agentuuri (JAXA) ellu viidavale Komeedipüüduri (Comet Interceptor) missioonile. Missiooni sondid viib 2029. aastal kosmosesse rakett Ariane 6. Kaamera on varustatud periskoobiga, et kaitsta seda ohtliku keskkonna eest, mistõttu kannab see nime Optical Periscopic Imager for Comets või OPIC. Nimi viitab ühtlasi Eesti astronoomile Ernst Öpikule, kes pakkus esimesena välja, et Päikesesüsteemi ümber asub kauge komeedipilv, mida tänapäeval tuntakse Öpiku–Oorti pilvena. OPIC-u väljatöötamist toetab spetsiaalselt selleks arendatud simulatsioonitööriist SISPO, mida kirjeldatakse doktoritöö viimases osas.