Browsing by Author "Karro, Helle, juhendaja"

Now showing 1 - 7 of 7

Clinical and biochemical markers for the prediction and early diagnosis of pregnancy related complications
(2023-10-25) Hanson, Ele; Rull, Kristiina, juhendaja; Laan, Maris, juhendaja; Karro, Helle, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Kuigi enamus rasedustest kulgeb probleemideta, kogeb iga neljas naine raseduse ajal tüsistusi. Aastatel 2012 - 2018 uurisime preeklampsia (PE) ja gestatsioondiabeedi (GDM) riskitegurite esinemissagedust ning sõeltestide efektiivsust Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus jälgimisel olnud rasedate hulgas. PE on rasedustüsistus, millele viitab vererõhu tõus raseduse teises pooles ning lisanduvad muude organite kahjustuse sümptomid. Vähemalt üks PE riskile viitav riskitegur (PE varasema raseduse ajal, krooniline hüpertensioon, diabeet, kunstlik viljastamine, mitmikrasedus, esimene oodatav sünnitus, rasvumine ja ema vanus > 40 a) esines 53%-l uuritud rasedatest. Riskiteguri olemasolu suurendas PE tekke riski 7,8 korda. Suurem tõenäosus PE tekkimiseks oli rasedatel, kellel oli diabeet või PE eelneva raseduse ajal. Enamusel riskiteguritega rasedatest PE ei teki. Raseduse III trimestri PE riski hindamiseks analüüsisime kahe platsentast pärineva biomarkeri (sFlt-1 ja PlGF) taset III trimestril kogutud vereproovidest. Test tuvastas 58% naistest, kellel hiljem diagnoositi PE, valepositiivseid tulemusi oli 10%. PE juhtude varast avastamist on võimalik parandada uudse multimarker testi abil. Kombineerides biomarkereid (sFlt-1, PlGF, ADAM12, sENG ja leptin) ning kliinilist infot (raseduse kestus ja ema kaal verevõtul) on võimalik tuvastada 100% rasedatest, kelle hiljem diagnoositakse PE. Antud testil oli valepositiivseid juhte 4%. GDM on üks sagedaseimaid rasedustüsistusi, mis diagnoositakse, kui raseduse ajal teostatud glükoosi tolerantsus testil (GTT) on veresuhkru väärtus normist kõrgem. Eestis suunatakse GTT-le rasedad, kellel on varasem GDM või suurekaaluline vastsündinu, diabeet lähisugulasel, polütsüstiliste munasarjade sündroom, paastusuhkur >5,1 mmol/L, glükosuuria, ülekaalulisus, liigne rasedusaegne kaaluiive või kahtlus suurele lootele. Uuringus leiti, et seitsme aasta jooksul on suurenenud GDM riskiteguritega naiste arv, rohkem rasedaid suunatakse GTT-le ning samuti on tõusnud GDM esinemissagedus. Rasedad, kellel on GDM riskitegurid, isegi kui GTT on normis, on ohustatud suuremast rasedusaegsest kaaluiibest ja sünnitavad suurema sünnikaaluga lapse.
Interpersonal violence in Estonia: prevalence, impact on health and health behaviour
(2021-07-09) Lippus-Metsaots, Hedda; Karro, Helle, juhendaja; Laanpere, Made, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Isikutevahelise vägivalla levimust ühiskonnas mõjutavad paljud erinevad tegurid, muuhulgas seda puudutavad hoiakud, sooline võrdõiguslikkus ning kehtivad seadused. Eestis on paraku siiani Euroopa suurim palgalõhe ning hoiakud on sageli ohvrit süüdistavad ja seeläbi toimepanijat õigustavad. Selle mõjul hakkab ohver nägema ennast kui juhtunu eest vastutavat ning vägivalla toimepanija jääb karistuseta. Õnneks on ajad muutumas ning järjest enam räägitakse nendest teemadest avalikult ning näiteks Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid on korduvalt rõhutanud, et vägivald ei ole perekonna siseasi. Vägivalla kogemine põhjustab palju valu ja kannatusi ning on seotud pikaajaliste negatiivsete tervisemõjudega. Kahjuks on Eestis ajaloolistel põhjustel võrreldes paljude teiste arenenud riikidega vägivalda võrdlemisi vähe uuritud. Selleks, et mõista paremini olukorda Eestis, kasutasime kahe rahavastikupõhise uuringu andmeid. Analüüsisime kokku ligi 3000 18–44aastase mehe ja naise elu jooksul kogetud vägivalda puudutavaid vastuseid. Oma töös leidsime, et Eestis on isikutevaheline vägivald väga sage. Üle poole meestest ja naistest olid kogenud kas vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Kusjuures kõige enam olid vastajad kogenud vägivalda lapsena. Analüüsisime vägivalla kogemise mustreid meeste ja naiste seas eraldi ning meie tulemused näitavad, et sarnaselt teistes riikides läbiviidud uuringutele, on ka Eestis mehed enamasti kogenud vaid füüsilist vägivalda. Võrreldes meestega kogevad naised enam erinevaid vägivallaliike koos ning märkimisväärselt sagedamini on nad kogenud seksuaalvägivalda. Uurides tegureid, mis võiksid olla seotud vägivalla kogemisega täiskasvanuna leidsime, et nii meeste kui ka naiste seas oli oluline vägivalla kogemine lapsena. See näitab kui tähtsad on lapsepõlves nähtud, kogetud ja õpitud suhtemustrid. Lisaks leidsime, et vägivalda kogenud hindavad oma tervist pigem halvaks, neil esineb enam kroonilisi haiguseid, meeleolulangust, rahulolematust eluga, mure oma seksuaalelu pärast ja valu seksuaalvahekorra ajal. Vägivaldsete kogemuste hulga suurenemisel tugevnes negatiivne mõju tervisele. Ideaalis tuleks kiiresti kaotada kõik vägivalda soodustavad hoiakud ja ühiskondlikud normid. Tegelikkuses on see aga pikaajaline ja järjepidevust vajav protsess. Käesolev teadustöö aitab tähelepanu juhtida sellele, millised on kõige probleemsemad kohad Eestis ning sellest lähtuvalt mida on võimalik teha vägivalla ennetamiseks või juba toimepandud vägivalla mõjude vähendamiseks.
IVF-lapsed Eestis: kohordi kirjeldus ja esimese eluaasta suremus
(Tartu Ülikool, 2012) Allvee, Kärt; Rahu, Kaja, juhendaja; Karro, Helle, juhendaja; Tartu Ülikool. Arstiteaduskond; Tartu Ülikool. Tervishoiu instituut
Molecular Profiling of Endometriotic Lesions and Endometria of Endometriosis Patients
(2016-04-15) Saare, Merli; Salumets, Andres, juhendaja; Peters, Maire, juhendaja; Karro, Helle, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Endometrioos on tõsine günekoloogiline haigus, mida iseloomustab emaka limaskesta ehk endomeetriumi koe kasvamine kolletena väljaspool emakaõõnt. Vaatamata intensiivsetele uuringutele on siiani ebaselge, miks endometrioosikolded moodustavad ja millised on need molekulaarsed muutused, mis haiguse kujunemisele kaasa aitavad. Endometrioosi tekkemehhanismide väljaselgitamist on oluliselt hõlbustanud mikrokiibi- ja sekveneerimistehnoloogiate kiire areng, mis võimaldavad ülevaatlikult kirjeldada molekulaarseid muutuseid endometrioosikolletes ja endomeetriumis. Varasemad suure läbilaskevõimega tehnoloogiatel põhinevad endometrioosi uuringud on paraku jõudnud vastukäivate tulemusteni, mis viitab suure tõenäosusega erinevustele katsete disainis ja seetõttu on väga oluline juba uuringut planeerides pöörata tähelepanu võimalikele kitsaskohtadele. Antud töö eesmärgiks oli leida endometrioosi kujunemist mõjutavaid geneetilisi, epigeneetilisi ja mikroRNAde tasemete muutuseid nii endometrioosikolletes kui ka endomeetriumis, kasutades selleks hoolikalt valitud katseskeemi ja mikrokiipidel ning süvasekveneerimisel põhinevaid tehnoloogiaid. Töö tulemuste põhjal võime järeldada, et kromosomaalsed ümberkorraldused endometrioosikolletes ja endomeetriumis ning muutused endomeetriumi DNA metülatsioonimustris ei ole endometrioosi kujunemise esmasteks põhjusteks. Leidsime viis endometrioosikolletes kõrgelt ekspresseeritud mikroRNAd, mille taseme määramine võimaldab ilma histoloogiliste uuringuteta koldeid tuvastada. See uuring tõi välja ka uuringudisaini olulisuse, näidates et kollete mikroRNA tasemete määramiseks tuleb arvesse võtta kollet ümbritseva koe normaalset mikroRNA profiili. Samuti näitasime, et menstruaaltükli jooksul toimuvad endomeetriumi DNA metülatsioonimustris olulised muutused, mida tuleb haigusseoseliste markerite otsimisel kindlasti arvestada.
The putative role of microRNAs in endometriosis pathogenesis and potential in diagnostics
(2019-07-04) Rekker, Kadri; Peters, Maire, juhendaja; Salumets, Andres, juhendaja; Karro, Helle, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Endometrioos on sage günekoloogiline haigus, mille korral emaka limaskest ehk endomeetrium kasvab kolletena väljaspool emakaõõnt. Haigusega kaasnevad sageli tugevad kõhuvalud ja viljatus. Vaatamata ulatuslikele uuringutele on endiselt ebaselge, miks mõnel naisel endomeetriumi rakud vales asukohas püsima jäävad ja kasvama hakkavad. Probleemiks on ka endometrioosi diagnoosimise piiratud võimalused, mistõttu ainus viis haiguse lõplikuks kindlakstegemiseks on invasiivne operatsioon. Viimasel ajal on uute endometrioosi patogeneesi kandidaatmarkeritena pakutud välja mikroRNA-sid (miRNA-d). miRNA-d on lühikesed RNA molekulid, mis reguleerivad geeniekspressiooni nii normaalsete kui ka patoloogiliste seisundite, muu hulgas endometrioosi korral. miRNA-sid on võimalik tuvastada ka kehavedelikest, mis teeb neist potentsiaalsed biomarkeri kandidaadid haiguse diagnoosimiseks. Minu uuringute eesmärgiks oligi välja selgitada miRNA-de võimalikke rolle endometrioosi patogeneesis ja hinnata spetsiifiliste vereplasma miRNA-de sobivust endometrioosi biomarkeritena. Näitasime, et vereplasma miRNA-de tase ei ole naistel mõjutatud menstruaaltsüklist ja kindlad vereplasma miRNA-d võimaldavad eristada endometrioosiga naisi patsientidest, kellel haigust ei esine. Samas avastasime, et haigusest mittesõltuvad tegurid, nagu ööpäevarütm ja individuaalne varieeruvus mõjutavad miRNA tasemeid sellisel määral, et nende võimekus endometrioosi kliiniliste biomarkeritena on vähene. Lisaks võimaldas uuringu uudne lähenemine, kus kasutasime miRNA tasemete tuvastamiseks endometrioosi kolletes kindlat rakupopulatsiooni terve koe asemel, välja pakkuda võimalikke mehhanisme, mis viivad endometrioosiga kaasneva valu ja viljatuse tekkeni.
The impact of endometriosis and physical activity on female reproduction
(2022-08-29) Sõritsa, Deniss; Salumets, Andres, juhendaja; Karro, Helle, juhendaja; Matt, Kadri, juhendaja; Peters, Maire, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Tänapäeval on viljatus reproduktiiveas inimeste hulgas tavaline probleem. Aina enam naisi lükkab laste saamist edasi, kuna esmalt soovitakse saavutada majanduslik kindlustatus, paraku väheneb vanusega munarakkude arv ja tõuseb viljatuse risk. Ka günekoloogilised haigused, nagu endometrioos suurendavad viljatuse tekke tõenäosust. Ei ole teada, kuidas täpselt endometrioos viljatust põhjustab ja endometrioosiga seotud viljatuse ravi on keeruline, koosnedes peamiselt kirurgilisest ravist, hormonaalsest ravist või nende kombinatsioonist ning sageli on vajalik kasutada ka in vitro viljastamise (IVF) protseduuri. Uute endometrioosi diagnoosimise- ja ravivõimaluste leidmist takistavad ka ebapiisavad teadmised selle haiguse patogeneesi molekulaarsetest mehhanismidest. Viljatuse ravi edukus IVF abil oleneb nii viljatuse põhjusest, partnerite vanusest, sugurakkude ja embrüote kvaliteedist, endomeetriumi retseptiivsusest kui ka valitud raviskeemi sobivusest. Viljatusravi tulemust võivad mõjutada ka elustiilifaktorid, näiteks füüsiline aktiivsus. Antud doktoritöös uuriti endometrioosi erinevate raviskeemide ja füüsilise aktiivsuse mõju IVF ravi edukusele viljatusravi läbivatel patsientidel, ning hinnati endomeetriumi retseptiivsust ja molekulaarsete muutuste ulatust endometrioosi korral. Uuringus leiti, et naised vähendavad oluliselt oma füüsilist aktiivsust kunstliku viljastamise ajal. Füüsilise aktiivsuse määr ei olnud küll seotud rasestumisega edukusega, aga füüsiliselt aktiivsematel naistel õnnestus munasarjade stimulatsiooni järgselt saada rohkem munarakke ja embrüoid võrreldes nendega, kes vähendasid viljatusravi ajal oma füüsilist aktiivsust. Uuring näitas ka, et endometrioosi korral võib viljatuse ravis kasutada laparoskoopia, hormoonravi ja IVF kombineeritud raviskeemi. Endomeetriumi retseptiivsusega seotud geenide ekspressioon ei olnud endometrioosist mõjutanud. Molekulaarsed uuringud näitasid, et endomeetriumi ja endometrioosikollete rakud reageerivad tsütotoksilistele ühenditele erinevalt, mis võib tuleneda endometrioosi patogeneesis osalevate geenide erinevast ekspressioonitasemest.
Viljatus ja viljatuse tõttu arstile pöördumine ning sellega seotud tegurid Eestis aastatel 2004 ja 2014
(Tartu Ülikool, 2017) Sildnik, Liis; Karro, Helle, juhendaja; Ringmets, Inge, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut