Browsing by Author "Lon, Angelina"

Now showing 1 - 2 of 2

Eesti ajakirjanike kogemused Ukraina sõja kajastamisel: mida ja kuidas nendest õppida?
(Tartu Ülikool, 2024) Lon, Angelina; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö eesmärk oli analüüsida, mida saab õppida Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanike kogemustest ning kuidas neid õppetunde saaks rakendada ajakirjandusõppes. Uurimistöö andis vastuse järgmistele küsimustele: kuidas valmistuvad Eesti ajakirjanikud sõjatsooni minekuks; kuidas lahendavad ajakirjanikud sõja kajastamisel ette tulnud tavatuid olukordi ning millisena tunnetavad ajakirjanikud enda ja kaasmaalastest sõjareporterite ettevalmistust ja toimetuse tuge ning millest tunnevad puudust? Eesmärgi saavutamiseks tegin üheksa poolstruktureeritud intervjuud Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanikega. Analüüsisin intervjuudest saadud materjali kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Leidsin, et Eesti ajakirjanikud on paindlikud ning oskavad teha oma tööd väga erinevates tingimustes. Toimetuste tugimehhanismid, kuigi Ukraina sõja algusest tugevalt arenenud, jäävad kõvasti alla lääne kolleegide omadele. Puuduvad juhised eetiliselt keeruliste olukordade lahendamiseks. Suur osa tööks vajalikke oskusi on omandatud Bandura (1977) sotsiaalse õppimise teooria järgi ning ajakirjanikud õpivad kogukonnana. Diskussioonis pakkusin konkreetseid soovitusi Signe Ivaski arendatavale Ajakirjanikud ja vastupidavus kursusele ning ka toimetustele, kes saavad nende soovituste ning tervikuna minu järelduste põhjal muuta oma tugistrateegiaid paremaks, kuna läbi investeeringute inimkapitalisse saavutavad nad teiste üle konkurentsieelise. Minu magistritöö tulemused on olulised, sest enne pole keegi Eesti sõjareporterite kogemusi uurinud. Geopoliitiline olukord Euroopas annab nendele kogemustele kriitilise tähtsuse: ka Eesti kaitseministeeriumi (2023) avalik ohuhinnang rõhutab Venemaa sõjalist ohtu. Kui Venemaa ründab Eestit, siis töös kirjeldatud oskusi ja teadmisi läheb vaja mitte ainult Ukrainas käivatele reporteritele, vaid ka kõikidele Eesti ajakirjanikele. Osofsky jt (2015) kirjeldavad, kuidas ajakirjanikud tegutsevad tihti nagu kiirreageerijad: politseinikud, päästjad ja kiirabi. Ometigi on ajakirjandusõppes märkimisväärselt vähem käsitletud kriisi ja sõjaga seotud teemasid ning puuduvad sellega seotud õpiväljundid. Usun, et minu magistritöö tulemused annavad esimest teaduspõhist sisendit, miks seda on vaja muuta ja kuidas seda teha. Kriisis ja sõjas kasvab vajadus kvaliteetse info järele ning selleks on vaja elusaid, terveid ja kompetentseid ajakirjanikke.
Eesti ajakirjanike tunnetatav heaolu ja turvalisus
(Tartu Ülikool, 2022) Lon, Angelina; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu töö eesmärk oli välja selgitada, milline on Eesti ajakirjanike tunnetatav heaolu ja turvalisus ning kuidas ajakirjanikud tunnetavad tuge ning kaitset ajakirjandusorganisatsiooni poolt. Teine oluline eesmärk, mis tekkis meil juhendajaga artikli kirjutamise protsessis, oli kaardistada, kuidas jõuab vaenulikkus ajakirjanikuni. Selleks uurisin ka, millise vaenulikkusega ajakirjanikud enda tööd tehes kokku puutuvad. Püstitasin kolm uurimisküsimust, millele soovisin töös vastust leida. Kasutasin töös kvalitatiivseid meetodeid, sealhulgas viisin läbi kaksteist poolstruktureeritud intervjuud Eesti ajakirjanikega. Hiljem analüüsisin neid kasutades kvalitatiivset sisuanalüüsi, mis võimaldas pöörata tähelepanu ka harva esitatud nähtustele. Töö valimi puhul selgus, et paljudel intervjueeritavatel on olnud tööalases elus olukordi, kus nad pidid enda turvalisuse pärast muretsema. Vaatamata sellele tundsid end enamik ajakirjanikke end tööalases elus pigem turvaliselt. Sellest järeldub, et ohutunnet põhjustavad üksikud olukorrad, kus oht ajakirjaniku elule on nende hinnangul tõsine. See ohutunne aga kiiresti vaibub kui ajakirjanik naaseb enda töörutiini. Riivese (2019) töö valimi puhul pidasid kõik intervjueeritavad ajakirjanikud rünnakuid ja põhjendamatu negatiivset tagasisidet normaalseks osaks enda tööst. Minu valimi puhul ütlesid vaid mõned meesajakirjanikud, et rünnakuid ei saa normaalseks pidada, kuid siiski nentisid, et ajakirjanike vastased rünnakud on paratamatus. Naisajakirjanikud rõhutasid, et ühiskond peab muutuma, mitte ajakirjanikud peavad leppima sellega, et neid rünnatakse. Selgus, et survestamine ja vaigistamine tekitab ajakirjanikus nii palju negatiivseid emotsioone, et ajakirjanik keeldub teatud teemade kajastamisest. Sarnasel moel ei taha arvamusloo pärast vihalaviini alla sattunud ajakirjanik enam arvamuslugusid kirjutada. Minu tööst järeldub ka see, kui vähe tuge ja abi ajakirjanikud Eestis saavad ning oskavad küsida. Nende negatiivseid kogemusi pisendavad nii ülemused kui ka nende endi kolleegid.