Sirvi Autor "Oolup, Laura" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Cyber as a deterrent: utilizing offensive cyber capabilities in NATO's deterrence posture
(Tartu Ülikool, 2019) Oolup, Laura; McNamara, Eoin Micheál, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Due to the lack of attention on the strategic benefits offensive cyber capabilities hold and how they could be used as deterrents, the purpose of this paper is to contribute to the strategic thought on utilizing offensive cyber capabilities as means of cross-domain deterrence and more specifically how NATO could adopt that approach to bolster its deterrence posture. For this a case-study is conducted on NATO and its members who have offered their national cyber capabilities for NATO’s use. It was discovered that NATO has the potential enhancing its deterrence posture through the utilization of offensive cyber capabilities as means of deterrence based on the conditions set by the mainstream deterrence theories. Therefore, NATO should start with acknowledging the offensive cyber capabilities as means of its cross-domain deterrence. Second, it and the Allies should share the same understanding and communicate a clear unified message to the adversary on which effects are they willing to relay and how thereby offensive cyber operations are perceived. However, the classical deterrence theories fall short on explaining how exactly means with clandestine nature can be presented as a deterrent to the enemy. Furthermore, how to create the deterrent cyber threat by holding the functionality of the enemy’s infrastructure – which should achieve strategic effects if targeted – at risk. This confirmed the hypothesis that the classical deterrence theories neglect to explain how to develop offensive cyber capabilities into credible deterrents. Therefore, it was illuminated that the existing deterrence theory needs to be improved by acknowledging particularly two distinct features that offensive cyber capabilities hold: clandestine nature and that depending on the expected effect, the process of deploying the offensive cyber capability can be time consuming. Regarding the second feature, it requires to answer questions on how to hold the enemy at risk by threatening to harm with offensive cyber means its critical infrastructure – which should have greater strategic effect if targeted, but attacking it successfully may require long time to develop the tailored cyber weapon through - and if presence-based offensive approach is required, how to communicate that to the adversary without increasing instability between the actors.
Küberrünnakute rakendamine hübriidsõjapidamise meetodina Eesti, Gruusia ja Ukraina näitel
(Tartu Ülikool, 2017) Oolup, Laura; Toomla, Raul, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Hübriidsõda on pärast Krimmi annekteerimist roheliste mehikeste poolt kujunenud aktuaalseks terminiks, mille üle järjepidev diskussioon aset on leidnud. Diskussioon ei väljendu ainult küsimuses, milles hübriidsõda täpselt seisneb, vaid ka kontekstis, kas taoline eraldi sõjapidamise viis üldse eksisteerib. Lääs on võtnud hoiaku, et hübriidohud on reaalsus, mida ilmestab teiste seas Euroopa hübriidohtude kompetentsikeskuse asutamine Helsingisse. Autor võtab vaatluse alla küsimused, mis on hübriidsõda, milles seisnevad hübriidohud ja kuidas neid realiseeritakse. Võimalikest hübriidsõjapidamise meetoditest on autor valinud uurimisobjektiks küberrünnakud. Valik tulenes põhjusest, et küberruumist ollakse üha sõltuvamad, mis teeb ühiskonna sedavõrd haavatumaks. Et tugevdada valmidust taolisele julgeolekuriskile vastu seista, on vajalik markeerida ning mõista vastava ohu olemust. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kuidas rakendatakse küberrünnakuid hübriidsõjapidamise meetodina ja seeläbi testib autor püstitatud hüpoteesi, et sõja olukorraga kaasnevad ulatuslikumad, intensiivsemad ning kõrgema raskusastmega küberrünnakud. Eesmärgi saavutamiseks viib autor läbi võrdleva analüüsi kolme juhtumi baasilt, kus hübriidsõjapidamise meetodit küberrünnakuna rakendati: Eesti vastu 2007. aastal, Gruusia vastu 2008. aastal ning Ukraina vastu perioodil 2013. aasta november kuni 2015. aasta detsember. Küberrünnakute ulatuse, intensiivsuse ja raskusastme määramiseks teeb autor mõõtmised tulenevalt rakendatud küberrünnakute ründetüübist, küberrünnakute teostajate varieeruvusest. Küberrünnakute intensiivsust mõõdetakse kontekstis, kas tegu oli relvastatud rünnakuga väärilise küberrünnakuga või mitte. Ulatus sõltub, mis olid küberrünnakute sihtmärkideks. Kolme juhtumi mõõtmistulemuste võrdlusest selgus, et küberrünnakute raskusaste oli kõigil juhtudel kõrge, tulenevalt rünnakutest informatsiooni terviklikkuse vastu. Küberrünnakute intensiivsus oli kõrge vaid Ukraina puhul, kuna teostati edukas füüsiliste tagajärgedega rünnak Ukraina elektrijaama vastu. Sõja olukorras Gruusia ja Ukraina puhul kaasnesid ulatuslikumad küberrünnakud ning intensiivsus rünnakute läbiviijate kontekstis oli kõrge erinevalt Eesti juhtumist. Seeläbi ei pea paika püstitatud hüpotees, sest ainult sõja olukorraga ei kaasne kõrgema raskusastme ning tingimata intensiivsemad küberrünnakud hübriidsõjapidamise meetodina. Võrdluse tulemusena aga selgus, et sõja olukorraga kaasnevad ulatuslikumad küberrünnakud ning intensiivsemad rünnakute teostajate kontekstis. Et veelgi enam mõista julgeolekuriski küberrünnakute näol hübriidsõjapidamise meetodina ning osata nende vastu õigeid vastumeetmeid rakendada, on täpsem küberrünnakute kaardistamine hübriidohtudena vajalik. Seeläbi on vajalik edasine teema uurimine. Tuleb uurida, mis põhjustas erisusi küberrünnakute rakendamisel kolme juhtumi puhul ja miks olid Ukraina puhul intensiivsus küberrünnakute kontekstis kõrge. Märksõnad: Hübriidsõda, hübriidohud, hübriidsõjapidamise meetodid, küberrünnakud