Sirvi Autor "Saag, Mare, juhendaja" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
- Tulemused lehekülje kohta
- Sorteerimisvalikud
Kirje Apical periodontitis: prevalence and etiopathogenetic aspects(2018-10-03) Vengerfeldt, Veiko; Mändar, Reet, juhendaja; Saag, Mare, juhendaja; Kullisaar, Tiiu, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkondApikaalne periodontiit (AP) on hamba juurekanalisüsteemis paikneva bakterpõletiku tagajärjel tekkinud kahjustus hambajuuretipu ümbruses. AP tekib enamasti kaugelearenenud hambakaariese tagajärjel ning sellega kaasnev hambajuuretipu ümbruse kudede häving on radioloogiliselt nähtav. AP on maailmas laialt levinud haigus, mille esinemist seostatakse vanuse, soo, teiste hambahaiguste, hambaravikvaliteedi ja indiviidi sotsiaalmajandusliku seisundiga. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada AP levimus Eestis ning seda põhjustavad ja soodustavad faktorid. Selleks viidi läbi 3 suuremat uuringut. AP levimuse hindamiseks vaadeldi 6552 patsiendi radioloogilisi uuringuid, kus hinnati kõikide hammaste seisukorda. AP diagnoositi üle pooltel uuritavatest ja haigusel leiti tugev seos eelnevalt teostatud hambahaiguste ja -ravi kvaliteediga. Haigestumise risk oli oluliselt madalam kvaliteetse hambaravi korral. Mikrobioloogiliseks uuringuks koguti proove 12 hamba juurekanalist, eraldati DNA ja tuvastati bakteri liigid. Mikroobikooslused olid indiviiditi erinevad ja mitmekesised, kuid domineerisid anaeroobsed bakterid. Avastati mitmeid raskesti kultiveeritavaid ja seni juurekanalitest avastamata mikroobiliike. Eelnevast võib järeldada, et kuna AP’d põhjustavad väga paljud mikroobid, siis spetsiifiliste mikrobioloogiliste analüüside teostamine juurekanalisüsteemist ei ole mõistlik ja raviprotsess tuleb suunata kõikide mikroobide ja nende koosluste vastu. Oksüdatiivse stressi (OxS) markerite määramiseks kasutati 86 patsiendi sülge ja juurekanali sisaldust. OxS esines nii kõikide uuritud juureravi vajavate hammaste juurekanalis kui ka kogu organismis. Tervetel inimestel seevastu olid OxS tasemed madalad. Märkimisväärseks osutus OxS seos hambavalu ja hamba juuretipu ümbruse luu hävinguga. Seega on OxS tähtis mehhanism juurekanali põletike korral.Kirje Oral health status and prevalence of temporomandibular disorders in 65–74-year-olds in Vietnam(2018-04-18) Nguyen, Minh Son; Saag, Mare, juhendaja; Jagomägi, Triin, juhendaja; Voog-Oras, Ülle, juhendaja; Nguyen, Toai, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkondTervest suust räägitakse siis, kui näo ja lõualuude piirkonnas ei ole valu, hambakaariest, põletikulisi protsesse, kasvajaid, teisi haigusi ega normist kõrvalekaldeid, mis halvendaksid mälumis- ja kõnefunktsiooni ning psühhosotsiaalset heaolu. Eakate inimeste osakaal ühiskonnas suureneb pidevalt paljudes riikides. Vananeva ja nõrgestatud inimese suu tervist võivad mõjutada mitmed riskitegurid. Näo-lõualuude süsteemi tervis oleneb ka hambumusest ja alalõualiigeste seisundist. Erinevate alalõualiigese anatoomiliste ja funktsionaalsete haiguslike seisundite ühisnimetajaks on temporomandibulaarliigese e. alalõualiigese haiguslikud seisundid (TMD). Vietnami eakad on elanud üle Vietnami sõja (1945–1975). Erinevad majandusmudelid ja globaalsed muutused on mõjutanud nende tervist sh. suutervist ja elukvaliteeti. Käesoleva uuringu eesmärkideks oli kirjeldada vanemaealiste vietnamlaste suutervise seisundit ja suutervise käitumist, alalõualiigese haiguslikke seisundeid ja oklusioonikontaktide mõju näokolju struktuuridele ning uurida näokolju morfoloogia ja TMD vahelisi seoseid. Uuringusse kaasati mitmeastmelise juhusliku kihtvaliku meetodit rakendades Danangi piirkonnast 258 vietnamlast vanuses 65-74 aastat. Kliiniline uuring hammaste kõvakudede ja tugikudede seisundi hindamiseks teostati vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud indekseid ja metoodikat kasutades. Alalõualiigese haigusi diagnoositi kasutades alalõualiigese haiguste diagnostika kriteeriume. Hambumust hinnati Eichner’s klassifikatsiooni järgi, milles on hambakaar jagatud oklusioonikontaktide põhjal neljaks tsooniks, eakate inimeste näokolju muutusi hinnati tsefalomeetriat kasutades. Uuritutest 97.7% diagnoositi hambakaariest, 83,3% parodondi haigusi ja 56,6% alalõualiigese haiguslikke seisundeid, milliste hulgas prevaleerusid diski asendi häire ja liigese degeneratiivsed muutused. Umbes 16% uuritutest ei olnud ühtegi töötavat hambapaari e. oklusioonikontakti. Risk alalõualiigeste haigestumiseks oli 3,36 korda kõrgem ühepoolse (95% CI = 1,21–9,36, P = 0,020) ja 2,71 korda kahepoolse (95% CI = 1,12–6,56, P = 0,027) oklusioonikontaktide kaotuse korral. Puudulik oklusioonikontaktide arv põhjustab muutusi ala – ja ülalõualuu tasandil ja struktuuris. Muutused mandibulaarsetes struktuurides olid statistiliselt oluliselt seotud alalõualiigese haiguslike seisundite tekkega (P < 0,05). Saadud informatsioon omab väärtust Vietnami tervishoiusüsteemis suutervise alase ennetustegevuse ja aktiivse ravi planeerimisel.