Browsing by Author "Sobchuk, Oleg"

Now showing 1 - 2 of 2

Charting artistic evolution: an essay in theory
(2018-10-15) Sobchuk, Oleg; Merilai, Arne, juhendaja; Moretti, Franco, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Tundub, et tänapäeva humanitaariteadusi huvitab vähe vastata küsimustele, mis algavad sõnaga miks. Miks olid maalid enne 1900. aastat peamiselt mimeetilised, kuid pärast 1900. aastat pigem abstraktsed? Miks saavutas vene romaan oma kõrgpunkti 19. sajandi teisel poolel, mitte varem ega hiljem? Miks on kaasaegses lüürilises luules ülekaalus vabavärss? Me õigupoolest ei tea. Tõenäoliselt ei ole neile küsimustele vastamine võimatu, kuid nendega tegelemiseks pole suuri pingutusi tehtud. Humanitaarteadustes on selle asemel kaldutud esitama lähedasi küsimusi, mis algavad sõnadega millal, kuidas või kes. Nii et miks miksi ei hinnata? Leian, et selle huvipuuduse juured on palju laiemas fundamentaalses probleemis: meil ei ole veel kunstiteooriat, mis võimaldaks meil vastata miks-küsimustele (või isegi neid esitada) – puudub diakrooniline kunstiteooria. „Kunstilise evolutsiooni kaardistamine: essee teooriast“ pakub välja just nimelt sellise katselise projekti. Töös väidetakse, et oleks kasulik, kui humanitaarteadustes viljeldava ideograafilise lähenemisega kaasneks teistsugune, täppisteadustes tavaline nomoteetiline lähenemine. Peaksime otsima mitte üksnes konkreetset – raamatut, autorit, stiilivõtet – vaid ka üldist: laiemaid ajaloolisi suundumusi, makromustreid, tektoonilisi nihkeid kunstiväljal. Uus distsipliin digihumanitaaria liigub selles suunas; selle abil tuvastatakse andmetes avaramaid mustreid ja suundumusi. Ent seda kasvavat informatsioonihulka, mis on kogutud keerukate meetodite abil, mis ulatuvad sentimendianalüüsist teema modelleerimiseni, on vaja ka seletada. Kuidas saame diakroonilisi muutusi mõtestada? Olen väitekirjas rakendanud kultuurievolutsiooni teooriat, et mõista kunsti ajalugu. Kunstivormid – võtted, süžeevalemid, žanrid – leiutatakse (kas suvalise juhuslikkuse või sihipärase brikolaaži kaudu); nad koguvad ja kaotavad populaarsust olenevalt sellest, kui edukalt nad meie ajus vajutavad „emotsioonide klaviatuuri“ klahvidele; edukaid kunstivorme reprodutseerivad hilisemad kirjanike või filmirežissööride põlvkonnad, kes hoiavad neid „elus“ aastakümneid või isegi sajandeid. Tutvustan kunstilise evolutsiooni neid ja mitmeid teisi üldpõhimõtteid ning kasutan neid, selgitamaks mitmesuguseid näiteid kunstiajaloost. Miks kasvasid Hollywoodi filmimeeskonnad aja jooksul suuremaks? Miks muutus detektiivifilmide ajaline struktuur keerukamaks? Miks on kirjandusväli nii ebavõrdne: käputäis kuulsaid kirjanike ning unustusse vajunud enamus? Miks ergutavad mõned sotsiaalsed keskkonnad kunstiloomet? Näitan, et kõiki neid miks-küsimusi on võimalik seletada sobivate meetodite – kvantitatiivsete eksperimentide – ning sobiva teooria – kultuurievolutsiooni – abil.
The role of structure of accentuation in memorizing of narrative texts
(Tartu Ülikool, 2013) Sobchuk, Oleg; Torop, Peeter, juhendaja; Grišakova, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut