Sirvi Autor "Tsoi, Jevgenia" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    Kirje
    Augustinuse jumalapilt teoses "Pihtimused" vene religioonifilosoofide vaates
    (Tartu Ülikool, 2020) Tsoi, Jevgenia; Lepajõe, Marju, juhendaja Kurg, Ingmar, juhendaja Karo, Roland, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Magistritöö Augustinuse jumalapildist teoses „Pihtimused“ puutub kokku patristika ja filosoofia valdkonnaga. "Pihtimustes" on võimalik jälgida Augustinuse mõtte arengut Jumala kui Looja kuvandi kujunemisel. Augustinuse varasem mõttemudel oli kujunenud neoplatonismi mõjul, ent kirikuga liitumisel eristas Augustinus neoplatonismi kristlusele sobimatuid jooni ning lükkas need tagasi. Augustinuse arendatud jumalapilt jäi kujundama kogu keskaegset Lääne teoloogiat. Antiikfilosoofia, konkreetselt Plotinose, ning kristliku mõtlemise kokkupuutes sündinud Jumala kuvand “Pihtimustes” on käsitletud vene religioonifilosoofide tööde põhjal. Uurimistöö koosneb kolmest osast. Esimeses osas on näidatud antiikfilosoofia koolkondade ja kristliku teoloogia vastastikust seost. Seoses sellega on käsitletud järgmist: ● klassikaline antiikfilosoofia varakristliku teoloogia allikana; ● Plotinose filosoofilise süsteemi hea-kurja mõistmine Logose-õpetuse valgel. Teises osas on uuritud "Pihtimuste" filosoofilisi lähtekohti. ● Augustinuse maailmapildi kujunemise asjaolud; ● neoplatonistlik diskussioon "Pihtimustes". Kolmas osas käsitleb teoloogilise ja neoplatonistliku jumalapildi küsimusi vene religioonifilosoofide töödes. Augustinus paigutub nii Ida kui Lääne patristilise traditsiooni piirimaile ning on võetud omaks vene religioonifilosoofilises mõtlemises ja tema looming on tõlgitud vene keelde. Arusaadavalt on vene religioonifilosoofide vaatenurk Augustinusele erinev Lääne traditsioonilistest käsitlustest, nõnda samuti ka ajalooline kriitika Augustinuse käsitlemisel. Vene religioonifilosoofid on ettenägelikult kasutanud uusaja filosoofilist diskursust, selleks et esitada antiikaja ja kristliku filosoofia sümbioosi niisugusel viisil, mis peab silmas oskust kõneleda Jumalast ning kuvada jumalapilti nüüdisaja maailmapildi kategooriates.