Browsing by Author "Viiding, Kristi, juhendaja"

Now showing 1 - 6 of 6

Antiikkirjanike intertekstid David Hilcheni kirjades: imiteerimise viisid ja funktsioon
(Tartu Ülikool, 2017) Linder, Mari; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Info leidmise strateegiad Antiik-Rooma komöödiates Plautuse ja Terentiuse näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Luuk, Merili; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Partneri või auditooriumiga tähendusrikka suhte loomiseks tuleb teist inimest mõista võimalikult paljudel tasanditel. Esmalt kasutame sõnu, mingisugust keelt, millega oma mõtteid ja tundeid edasi anda. Kuid sõnade mõistmine ja tõlgendamine võib olla äärmiselt keerukas, sest kõigepealt on vaja aduda teise inimese öeldud sõnade otsest, leksikaalgrammatilist tähendust (Erelt jt 1997: 548) ning seejärel juba teist, sõnadele omistatud aktuaalset tähendust ja sellega kaasnevaid emotsioone ja suhtumist. Põhiküsimused on ajast aega olnud samad: „Kuidas inimest täielikult mõista? Kuidas informatsiooni välja selgitada?“. Käesolev magistritöö keskendubki eeltoodud küsimustele vastuse otsimisega antiikaja kontekstis ning magistritöö käsitleb Rooma komöödiakirjanike Titus Maccius Plautuse (255/254/250 eKr – 184 eKr) ja Publius Terentius Aferi (195/4 v 185/4 – 159 eKr) komöödiates esinevaid info leidmise strateegiaid ja –tehnikaid.
L’Humaniste français Marc-Antoine Muret comme commentateur de Catulle et de Pierre de Ronsard
(2024-11-15) Siirak, Ülo; Päll, Janika, juhendaja; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev artiklipõhine doktoritöö keskendub prantsuse humanisti Marc-Antoine Muret’ tööle kommentaatorina, rõhutades peamiselt tema käsitlust Catulluse obstsöönsustest. Kuna Muret kommenteeris ka oma kaasaegse Pierre de Ronsard’i luulekogu Les Amours, uurib väitekiri ka seda kommentaari ja selle kirjutamise võimalikke motiive. Üks artikleid uurib Muret’ strateegiaid Catulluse obstsöönsuste selgitamiseks või hoopis nende vältimiseks. Nende strateegiate paremaks illustreerimiseks tehakse võrdlusi varasemate kommentaatorite, Antonio Partenio ja Alessandro Guarinoga. Teine artikkel võrdleb obstsöönsuste käsitlemist Catulluse luuletuses number 28, uurides kolme eelmainitud kommentaatori märkusi. Kolmas artikkel käsitleb, nagu juba mainitud, kommentaare Ronsard’i luulekogule Les Amours. On ilmne, et luuletaja kasutatud uus prantsuse luulekeel ja arvukad viited antiikkultuurile vajasid lugejatele seletamist. Joachim du Bellay’ programmis ära toodud eesmärk luua uus prantsuse luulekeel ja tõsta prantsuse kirjandus klassikaliste ja itaalia eeskujude tasemele, võib olla üheks võimalikuks põhjuseks, miks seda kaasaegset teost tuli kommenteerida. Doktoritöö sisaldab kahte täiendavat artiklit, mis on avaldatud eesti keeles. Üks neist käsitleb huvitavaid aspekte Muret’ Catulluse kommentaaride eessõnas, teine aga Catulluse obstsöönsuste tõlkimisest eesti keelde. Kuna need eestindused on tehtud nõukogude ajal, tõlgiti obstsöönsused neutraalselt, mistõttu ei edastatud Catulluse soovitud mõju – obstsöönsustel oli konkreetne roll ja eesmärk. Muret’d ja tema kommentaaride ajaloolisse konteksti paigutamiseks on vajalik ülevaade Catulluse tõlgendustest 15. ja 16. sajandil. Samuti on oluline rääkida kommentaaridest üldiselt, sealhulgas antiikajast pärinevatest kommentaaridest, mis olid humanistidele eeskujuks. Keskmes on kolm juba eespool mainitud kommentaatorit. Arvestades, et Partenio ja Guarino tööd kuuluvad 15. sajandisse, samas kui Muret’ töö pärineb 16. sajandi keskelt, on nende erinevused vägagi olulised, mis tulenevad antiiktekstide ja allikate uurimise edenemisest, kreeka keeles kirjutatu kättesaadavusest ja ajaloolis-kultuurilistest oludest. Selles kontekstis on Muret’ reaktsioon obstsöönsuste suhtes märkimisväärselt erinev tema eelkäijatest. Uuring käsitleb ka obstsöönsuste mõistet üldiselt: mida obstsöönsus endast kujutab ja kuidas seda on erinevatel aegadel tajutud. Samuti leiab kajastust obstsöönsuste esinemine Rooma autorite juures erinevates žanrites ning kuidas neisse on antiikajast alates suhtutud? Kas obstsöönsusi sisaldavaid tekste kasutati koolides? Kas need jäeti koolikavast välja või isegi eemaldati avalikust kasutusest? Kas on tõsi, et 15. sajandil oli obstsöönsuste käsitlemisel teatud tolerantsus, eriti võrreldes järgnevate sajanditega?
Loomade kujutamine Andrea Alciato embleemiraamatus
(Tartu : Tartu Ülikool, 2012) Puu, Gerry; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofia teaduskond; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond
Multilingual practices in the early modern Academia Dorpatensis (1632–1710)
(2018-10-23) Kriisa, Kaidi; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirja teemaks on mitmekeelsuspraktikad kõigis varauusaegse Tartu ülikooli, nii selle Academia Gustaviana (1632–1656) kui ka Academia Gustavo-Carolina perioodi (1690–1710) säilinud tekstides. Antud töö keskne mõiste – „mitmekeelsuspraktikad“, st vähemalt kahe keele vahelduv kasutamine ühe ajaloolise teksti piires – on antud doktoritöös katusmõisteks, mis võimaldab ühte uurimusse koondada hulgaliselt eri pikkuse, liigi, eesmärgiga akadeemilisi tekste ning kasutada nende analüüsimiseks laialdast terminoloogiat. Vajadus uurida mahukat varauusaegse Tartu ülikooli akadeemilist pärandit keelelistest aspektidest, on tingitud suuresti uurimislüngast, mis antud valdkonnas prevaleerib. Nimelt kaasaegsetes uurimustes ja akadeemiaga seotud dokumentides on 17. sajandi ülikooli keelekasutuse kohta informatsiooni väga vähe, mistõttu puudub tervikpilt sellest, milliseid keeli kasutati ülikoolisiseses ja -välises asjaajamises, akadeemia juhtimises ning ka õppetöö läbiviimises. Selleks, et anda täpne ülevaade varauusaegse Tartu ülikooli tegelikust keelekasutusest, kaardistati keeleseis. Mahukas töö korpus sisaldab arvukalt eri liiki tekste, mis moodustavad kokku kuus temaatilist sisupeatükki ühes 28 erineva allrühmaga, millest igaühe kohta on tehtud deskriptiiv-kvalitatiivne statistiline analüüs. Antud väitekirja peamiseks uurimisküsimuseks on akadeemia eri tegevussfääridest pärit tekstides esineva keelekasutuse varal kas ümber lükata või tõestada hüpotees, et 17. sajandi Academia Dorpatensis oli ladina keele keskne, nagu seni arvatud. Hüpoteesi tõestamiseks eeldati, et akadeemiast säilinud ükskeelsed tekstid on prevaleerivalt ladinakeelsed, ja kõigil juhtudel, mil ühe teksti piires kasutati koos vähemalt kahte eri keelt, on ladina keel alati domineerivaks ehk raamkeeles ning kõik ühes ladina keelega kasutatud rahvakeeled on sekundaar- ehk sissepõimitud keeled. Uurimistööst johtus, et keelevahetus kui protsess ei olnud akadeemias ühesuunaline, mille resultaadina oleks loodud kõigepealt ladina ja rahvakeelte vahel mitmekeelseid tekste ning hiljem üksnes rahvakeelseid. Keelevalik ja -vahetus sõltus eeskätt tekstiliigist, -funktsioonist, -autorist, -adressaadist ja -meediumist (st kas oli tegemist käsikirjalise või trükitud tekstiga). Tulenevalt töö resultaatidest, ei saa väita, et varauusaegne Tartu akadeemia olnuks eranditult kõigis oma toimimisvaldkondades ladina keele keskne, nagu on seni eeldatud, vaid üheks kesksemaks keeleliseks praktikaks oli mitmekeelsus, mis avaldus ladina keele samaaegses kasutamises koos rahvakeeltega, harvem koos teiste õpetatud keeltega.
Vim verbi intueri: Titus Livius sõnade ja sõnaühendite päritolu ja tekkepõhjuste selgitajana „Ab urbe condita” I–V raamatus
(Tartu Ülikool, 2016) Truusalu, Tuuli Triin; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond