Klassikalise filoloogia magistritööd – Master's theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/52459

Sirvi

Sirvi Klassikalise filoloogia magistritööd – Master's theses Märksõna "komöödiad" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
    Info leidmise strateegiad Antiik-Rooma komöödiates Plautuse ja Terentiuse näitel
    (Tartu Ülikool, 2018) Luuk, Merili; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Partneri või auditooriumiga tähendusrikka suhte loomiseks tuleb teist inimest mõista võimalikult paljudel tasanditel. Esmalt kasutame sõnu, mingisugust keelt, millega oma mõtteid ja tundeid edasi anda. Kuid sõnade mõistmine ja tõlgendamine võib olla äärmiselt keerukas, sest kõigepealt on vaja aduda teise inimese öeldud sõnade otsest, leksikaalgrammatilist tähendust (Erelt jt 1997: 548) ning seejärel juba teist, sõnadele omistatud aktuaalset tähendust ja sellega kaasnevaid emotsioone ja suhtumist. Põhiküsimused on ajast aega olnud samad: „Kuidas inimest täielikult mõista? Kuidas informatsiooni välja selgitada?“. Käesolev magistritöö keskendubki eeltoodud küsimustele vastuse otsimisega antiikaja kontekstis ning magistritöö käsitleb Rooma komöödiakirjanike Titus Maccius Plautuse (255/254/250 eKr – 184 eKr) ja Publius Terentius Aferi (195/4 v 185/4 – 159 eKr) komöödiates esinevaid info leidmise strateegiaid ja –tehnikaid.
  • Pisipilt
    Kirje
    Kreeka elemendi vahendamine Plautuse komöödia „Pseudoluse“ tõlgetes
    (Tartu Ülikool, 2020) Shkuratova, Anna; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Oma komöödiates rakendas Plautus oma kaasaja ladina keele rikkalikke võimalusi, hilisemal loomeperioodil aga pöördus tema tähelepanu kreeka leksikale, mida ta hakkas aina enam oma näidenditekstides kunstipärasuse nimel kasutama. Ühe sellise aspektiga on seotud antud magistritöö. Nimelt analüüsitakse selles töös kreekapärast keelekasutust „Pseudoluses“ ning sellise leksika edasiandmist inglise-, eesti- ja venekeelsetes tõlgetes. Töö eesmärgiks on analüüsida inglise, eesti ja vene Plautuse „Pseudoluse“ tõlkeid ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas erinevatesse sihtkeeltesse tõlkinud autorid käsitlesid kreekapäraseid elemente edasiandmisega hakkama. Siinjuures toetutakse Andrejs Veisbergi tõlkestrateegiate eristusele [Veisbergs 1997].