Ühiskonnateaduste instituut

Permanent URI for this communityhttps://hdl.handle.net/10062/14983

Browse

Browsing Ühiskonnateaduste instituut by Subject "20. saj. lõpp"

Filter results by typing the first few letters
Now showing 1 - 2 of 2
  • Thumbnail Image
    Item
    Olemusloo muutumine Eesti ajakirjanduses aastatel 1970-2010
    (Tartu Ülikool, 2014) Seiton, Kelli; Nuust, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
    Eestis on olemusloo kohta ilmunud küllaltki vähe kirjandust ning peaasjalikult keerleb teoreetiline käsitlus kahe autori, Juhan Peegli ning Priit Pulleritsu, ümber. Veelgi vähem on uuritud olemuslugu leheveergudel ning kui välja arvata 2008. aastal Mart Zirnaski tehtud lõputöö, pärinevad varasemad uuringud nõukogude ajast. Samas on siinset olemuslugu mõjutanud olulisel määral suuremad ajakirjandusruumid meie ümber, mis tekitab küsimuse, kas Eesti olemusloo uurimisel on üldse mõtet? Lisaks on olemusloo žanripiirid hägused ning kuigi tunnuseid on lihtne lugeda, ei pruugi ajakirjanikud nende olemasolu heas olemusloos sugugi hinnata. Küll aga ei kahtle me keegi ajakirjanduse neljanda võimu rollis, mida mitmed maailmas toimuvad muutused täna mõjutavad ning kõigutavad. Infomüras hakkama saamine, kollase eristamine kvaliteetsest või õige info eri kanalite vahelt üles leidmine on vaid mõned probleemid, millega meediatarbijad täna silmitsi seisavad. Just samu rolle omistavad olemusloole ajakirjanikud, kes ütlevad, et see ongi ajakirjandus, mis mõtestab faktid ja pakub lugemisest ka naudingut. Kui me tahame teada, mis suunas liigub meie ajakirjandus, on meil seega oluline mõista ka millises suunas liigub olemuslugu. Selleks, et mõista seda, tuleb esmalt kirjeldada, kuidas ta on jõudnud tänasesse ning mis on teda sel teel mõjutanud. Töös vaatlesin kolme tänast Eesti paberajalehte ning nende eelkäijaid aastatel 1970 – 2010, analüüsisin neis ilmunud olemuslugusid ning reflekteerisin saadud tulemusi ajakirjanike intervjuude, Eesti ajakirjanduses toimunud muutuste ning erinevate teoreetiliste käsitluste valguses. Saadud tulemused näitasid, et neljakümne aasta jooksul on olemuslugu muutunud oma tunnustelt mitmekesisemaks – kasutatakse rohkem erinevaid sõnakasutusviise ning kirjeldusi, vormivõtetest eelistatakse vähem ühte ning valitakse mitmete vahel. Samas on olemuslugu olnud alati olemuslugu, kus keskmesse on toodud inimesed, kasutatud nende isikupärast kõnepruuki ning kirjeldatud olustikku nende ümber. Olemusloo arengus võib välja tuua kaks suuremat muutepunkti. Neist esimene on Eesti taasiseseisvumisaeg, kui pigem ühekülgsem olemuslugu muutub läänelike mõjutuste toel uudislikumaks, aga ka kriitilisemaks. Samal ajal hakkab ilmuma ka Eesti Ekspress, milles avaldatud olemuslood on sõnakasutuselt, kirjeldustelt ja struktuurivõtetelt kõige mitmekesisemad ning seda järjepidevalt. Teine on perioodi lõpust, kui olemuslugu ja selle ilmumist hakkab lehtedes piirama raha ning internetimõjud – majandusmull lõhkeb ning masu sunnib väljaandeid ajakirjanikke koondama. Olemuslugude arv lehtedes hakkab langema ning üha kiirem uudistevoog sunnib ka ajakirjanikke kiiremini tegutsema. Olemuslugu nõuab aga aega. Kui vaadata periooditi, siis jagasin nelikümmend aastat viieks: olemusloo stagnatsioon (1970 – 1977), tugevate olemusloo kirjutajate läbimurre (1978 – 1987), murranguaeg (1988 – 1995), olemusloo kvaliteetaeg (1996 – 2004) ning buumimulli lõhkemine (2005 – 2010). Neist kaks – tugevate kirjutajate läbimurre ja kvaliteetaeg – on need perioodid, kus ilmunud olemuslugusid võib hinnata loos kasutatud tunnuste poolest mitmekesisemaks. Neil perioodidel kirjutasid haritud ajakirjanikud ning olemusloo kirjutamist soodustas ka toimetuste juhtkond, samuti oli selle jaoks ressursse. Just ressursside vähesus on see, mida ajakirjanikud olemusloo puhul tulevikus enim kardavad. Oma olemuselt – kirjanduslik, kirjeldav, mõtestav žanr – olemusloos nad muutuseid ei karda, küll aga vormis ja kanalis. Kindlasti on olemuslool ajakirjanduses oma koht olemas. Tulevikus tuleks keskenduda aga üha enam sellele, millisel kujul esitatakse olemuslugu internetis ning kas ja kuidas töötaks see iseseisva žanrina või räägime tulevikus pigem olemusloolikest võtetest mõne teise žanri kontekstis.
  • Thumbnail Image
    Item
    Pressifotode tabloidiseerumine aastatel 1990-2014 Edasi/Postimehe näitel
    (Tartu Ülikool, 2014) Kangur, Marii; Kurvits, Roosmarii, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
    Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida pressifotode tabloidiseerumist ajalehe Edasi/Postimees näitel aastatel 1990-2014. Töö teoreetiline osa annab ülevaate tabloidiseerumise protsessist ja Eesti meediasüsteemi muutumisest kõnealustel aastatel ning pressifotode rollist ja arengust. Eesti meediasüsteemi iseloomustab peale taasiseseisvumist kiire kommertsialiseerumine, mis rajas soodsa aluse ka tabloidiseerumisele, mis on oma olemuselt väga mitmetasandiline mõiste. Kuna ajakirjandus on muutunud kaubaks, mida on vaja võimalikult palju müüa, siis peavad väljaanded konkurentsis püsimiseks pidevalt vaeva nägema, et lugeja jaoks atraktiivsed olla ja tähelepanu püüda. Ajalehe atraktiivsuses aga mängivad olulist rolli just fotod. Et analüüsida tabloidiseerumist ajalehefotodel, töötasin varasematele uuringutele ja tabloidsuse sisulistele, stiililistele ning välimust puudutavatele omadustele tuginedes välja tunnused, mille järgi saab hinnata, kas ja kuidas ajalehefotod vaatlusalustel aastatel muutunud on. Tunnuseid testisin Eesti tabloidi Õhtulehe fotodel. Fotode tabloidsust iseloomustavad fotode suurus, ülilähi- ja lähiplaanid, emotsionaalsus, poseerimine või salaja tehtud fotod, fotololija silmside lehelugejaga, ebatavalisus, tavapärasest erinevas keskkonnas tehtud foto, naiste ja meeste stereotüüpne kujutamine, hinnangulisus ja dramatiseerimine. Tabloidiseerumise protsessist annab tunnistust ka ajalehefotode värviliseks muutumine. 1990-2014 aasta Edasis/Postimehes ilmunud fotodest analüüsisin poliitika-, meelelahutuse- ja spordifotosid. Erinevate valdkondade arengutes on näha nii erinevusi kui sarnasusi. Saab välja tuua selle, et kõikide valdkondade fotod suurenevad ja muutuvad emotsionaalsemaks, kuid samas suureneb ka nende pildistamise kaugus, mis viib fotololija lehelugejast kaugemale. Kui poliitikafotodes on suund lähiplaanidelt keskplaanidele, siis spordi- ja meelelahutusfotod on liikunud keskplaanidelt poolüld- ja üldplaanidele. Värviliseks muutusid kõigepealt, aastal 1998, poliitikafotod, spordi- ja meelelahutusfotod said värvid järgmiseks vaatlusaluseks aastaks (2006). Teised valdkonnad – naiste ja meeste stereotüüpne kujutamine, ebatavalisus, tavapärasest erinevas keskkonnas kujutatud inimesed, silmside, hinnangulisus ja dramatiseerimine – pakkusid kohati küll analüüsimiseks põnevaid näiteid, kuid nende esinemine oli koguvalimis siiski üpris väike ja seepärast ei saa nende põhjal tabloidiseerumise protsessi kohta põhjapanevaid järeldusi teha. Kokkuvõtteks saab öelda, et erinevad tunnused arenevad küll erineva kiirusega, aga laias laastus on tabloidiseerumise protsess Postimehe veergudel nähtav. Nii pressifotod kui tabloidiseerumine on põnevad uurimismaterjalid ja pakuvad edasisteks uurimistöödeks palju võimalusi.