1. TÜ väitekirjad alates 2004. Kaitstud doktoritööd, teadusmagistritööd. Doctoral theses, PhD, MSc, MPhil.

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/3

Vanemad väitekirjad on kättesaadavad raamatukogu digiteeritud kollektsioonides Dissertatsioonid, kuni 2004: https://hdl.handle.net/10062/6

Teised Tartu Ülikooli lõputööd - üliõpilastööd, magistritööd, bakalaureusetööd - on instituutide kollektsioonides.

Sirvi

Sirvi 1. TÜ väitekirjad alates 2004. Kaitstud doktoritööd, teadusmagistritööd. Doctoral theses, PhD, MSc, MPhil. Märksõna "18. saj." järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 5 5
  • Pisipilt
    Kirje
    Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland, 1654–1800. Von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden
    (2013-03-28) Kaur, Kairit
    Tõukudes ühest 1798. aastal A. W. Hupeli perioodilises väljaandes Neue Nordische Miscellaneen ilmunud kirjandust ja sotsiaalset reaalsust seostavast A. von Mellini vahendatud tõestisündinud loost järgisin oma töös kaht eesmärki: esiteks keskendudes juhuluulele kui varauusaegse kingimajanduse osale (Bourdieu, Droste) ja esimestele luulekogudele püüdsin luua esmast punktiirset ülevaadet Põhja-Balti (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) naiste luulest enne 1800. aastat, teisalt püstitada nende luuletuste põhjal mõned hüpoteesid naiste enesepildi ja tegevusvabaduse kohta siinses regioonis, tõlgendades luuletusi ja nende sidustamislaadi naisenimedega indikaatorina naiste “õigusele sõnale”/“sõnaõigusele” ehk naiste autonoomia- ja enesemääramisvõimalustele. Ehk vastata kolmele põhiküsimusele: milline tee tuli ajalooliselt läbi käia, millised tegurid olid vajalikud, et ühel päeval astuda naisena luulekogu tiitellehel, täiesti avalikult ja enesekindlalt üles oma nime all? Millest annab märku naisenimede küllus 1790. aastate juhuluuletuste all ja miks see ei kajastu kirjandusleksikonides? Ja mida arvata selles kontekstis Mellini kangelannast, kes astus üles mehena? Töö esimeses osas on fookuses naiste juhuluule. 1. ptk-s vaatlen selle arengut algusest 1770. aastateni ehk üksikute eksemplaarsete tekstide ajastul. 2. ptk-s on vaatluse all 1780.-1790. aastate arengud, mil naiste allkirjastatud juhuluuletused kujunesid omaette nähtuseks. Töö teises osas vaatlen naiste luulekogusid ajast enne 1800. aastat. Millised on iga luulekogu iseloomulikud jooned? Kui erinevad/sarnased on need kogud vormidelt/ teemadelt? Millistest eeskujudest nende autorid lähtusid? Millised on nende seosed eelneva/kaasaegse naiste juhuluulega? Erinevate osade tulemused on resümeeritud vahekokkuvõtetes ja lõppkokkuvõttes, milles vastatan kolmele põhiküsimusele. Parema ülevaate huvides on tööl kaks lisa (naiste juhuluuletuste loend aastani 1800; ülevaade juhuluuletuste naisadressantidest) ja põhjalik eestikeelne resümee.
  • Pisipilt
    Kirje
    Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710-1832
    (2004) Andresen, Andres; Vahtre, Sulev, juhendaja
  • Pisipilt
    Kirje
  • Pisipilt
    Kirje
    Turusidemed. Kaubandus, kommunikatsioon ja lõimumine Lääne- ja Põhjamere regioonis, c. 1730–1830
    (2019-10-03) Vinnal, Hannes; Küng, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Eelmodernses maailmas seadis füüsiline vahemaa inimeste omavahelisele läbikäimisele, vahetusele ja koostööle takistusi, mille ületamine nõudis märkimisväärseid jõupingutusi, rahalisi kulutusi ja eelkõige aega. Tuntud prantsuse ajaloolane Fernand Braudel on vahemaad nimetanud “vaenlaseks number üks”. Vähene võimekus ületada füüsilist eraldatust ehk nn vahemaa türannia piiras indiviidi ulatuvust ruumis ja takistas seeläbi demograafiliste, majanduslike, poliitiliste ja kultuurialaste suhete tekkimist, püsimist ja tihenemist. Mitmed uurijad on näidanud, kuidas see olukord on drastiliselt muutunud viimase kahe sajandi jooksul. Füüsilise ruumi piirav mõju inimtegevusele on sedavõrd vähenenud, et mõnedes valdkondades on hakatud rääkima vahemaa surmast. Üha kiirenevat ruumi ja aja tihenemist, mis lubab meil saavutada uusi lõimituse astmeid (seda nii heas kui halvas), on peetud üheks moderniseerumisprotsessi tunnusjooneks. Käesolev töö uuris seda fenomeni ajalooliste turusidemete vaatekohalt. Toetudes Eestis väliskaubandusega tegelenud kaubakontorite arhiividele käsitlesin kommunikatsiooni, kaubanduse ja füüsilise ruumi ajaloolist vastasmõju Lääne- ja Põhjamere regioonis perioodil 1730 kuni 1830. Uurimistöö käigus ilmnes informatsioonivahetus kui üks kaubandusliku suhtluse dünaamilisemaid faktoreid varauusaja perioodil. Rahvusvahelise erialase diskussiooni taustal pidasin oluliseks näidata, kuidas ajaloolised informatsioonikulud sõltusid kommunikatsiooni majanduslikust ja poliitilisest dimensioonist. Leidsin, et Lääne- ja Põhjamere kaubateed võib vaadelda kui omalaadset transnatsionaalsete turusidemete inkubaatorit ja olulist arenguetappi modernse impersonaalse turu tekkeloos. Märkimisväärselt kasvanud kaubavahetuse eeldus oli postisüsteemi usaldusväärsuse, kiiruse ja kuluefektiivsuse kasv. Põhja- ja Läänemere kaubatee omapäraks sai asjaolu, et varakult hakkasid kaubavoogusid teenindavad maksete- ja infovood liikuma alternatiivseid kanaleid pidi, mis tunduvalt hoogustas majanduslikke ringlustsükleid. Võtmetegelane kaugkommunikatsiooni võrgustike arendamise juures oli õhtumaa suurkaupmees oma spetsiifilise informatsioonikultuuri ja -praktikatega.
  • Pisipilt
    Kirje
    Vive hodie, cras vivere serum est: humanistlik-kristlik haridustraditsioon ja Riia pastori Adam Andreae reisialbum (1696–1702)
    (2011-07-04) Kaju, Katre
    Väitekiri käsitleb Adam Andreae reisialbumit ja sealseid sissekandeid Euroopa reisialbumitraditsiooni kontekstis. Keskendutud on albumi kultuuri- ja kirjandusloolisele analüüsile, selgitamaks välja, kas ja kuidas mõjutasid humanistlik-kristlik haridustraditsioon, ajalooline situatsioon jne siinseid sissekandeid. Euroopa kontekstis on Andreae album tüüpiline ja samas eripalgeline humanistlik-kristlik reisialbum, kus peegelduvad nii varasem traditsioon kui ka uuemad suundumused. Ehkki Andreae pidas oma albumit studiosus’ena, ei ole tegemist tüüpilise tudengialbumiga, pigem on see kolleegialbum. Sissekannete teemade ja tonaalsuse ning sissekandetekstide lähtekohtade, aga ka vaheallikate põhjal on see ühelt poolt tüüpiline humanistlik, teisalt tüüpiline teoloogi album. Traditsiooniliste joonte kõrval peegelduvad siin juba selgelt ühiskondlikus, haridus-, kultuuri- ja vaimuelus alanud muutused ning nendega kaasnenud mõtteviisimuutus, mis viisid uusaegse, valgustusühiskonna tekkeni. Ka mõned moevoolud leidsid tee Andreae albumisse, olgu keele- või tsitaadivaliku osas. Oma tonaalsuselt on see väga tugevate eetilis-moraalsete joontega teoloogiline reisialbum. Lisaks võib seda vaadelda Andreae isikliku florilegium’ina.