Viljandi Kultuuriakadeemia

Permanent URI for this communityhttps://hdl.handle.net/10062/6535

Browse

Now showing 1 - 9 of 9

Käiste valmistamine ja kandmine Põhja-Eestis 19. sajandil ning traditsiooniliste võtetega uute Viru-Nigula käiste valmistamine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Nõmme, Kersti; Raud, Inna, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käiste valmistamine ja kandmine Põhja-Eestis 19. sajandil ning traditsiooniliste võtetega uute Viru-Nigula käiste valmistamine. Uurimustöö eesmärk oli kirjeldada, toetudes erinevatele allikatele, käiste valmistamise ja kandmise traditsioone 19. sajandil ‒ ajal kui need veel valdavalt kasutuses olid. Täpsed kirjeldused ja joonised on tehtud Viru-Nigula Koduloomuuseumi käiste (museaal 175) kohta ning praktilise tööna valmistatud ka kirjeldatud ese. Töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses kirjeldatakse käiste valmistamise ja kandmise traditsioone. Teises peatükis on välja toodud tõestavad andmed selle kohta, et Viru-Nigula muuseumis olevad käised (museaal 175) on pärit Viru-Nigula kihelkonnast (siiani oli see vaid oletus) ning täpne tehniline kirjeldus. Kolmandas peatükis on kirjeldatud praktilise eseme valmistamist. Töö kirjalikule ja praktilisele osale toetudes on võimalik valmistada uus ese. Praktilise tööna valminud käised jäävad Viru-Nigula Koduloomuuseumi eksponaadiks.
Karksi ja Halliste kihelkonna kinnaste kudumise traditsioon 19. sajandist tänapäevani
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Kivisild, Eda; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöös uuritakse, mis on Halliste ja Karksi kihelkonna unikaalselt peenemustrilise kudumise kultuuriline põhjus ja kuidas see ajas muutunud on? 19. sajandil olid kinnastel oluline osa talupojakombestikus. Käsitöö järgi hinnati naiste ja neiude usinust. Võib oletada, et kuna Halliste ja Karksi kihelkonnad olid majanduslikult edukad piirkonnad, siis võisid nad omad aega kulutada peenete kinnaste kudumiseks, samuti oli tähtis sarnaneda külakogukonna teistele liikmetele. Teistsugune oli ka suhtumine aega. Aja mõõdupuuks oli töö. Tõenäoliselt kasutati peente kinnaste talle- ja meriinolammaste villa. 19. sajandi I poolel kasvatati Mulgimaal meriinolambaid. 20. sajandil sai alguse linnastumine ja ühes sellega ka linnakultuuri jõudmine maale. Hakkasid ilmuma erinevad kodu- ja naisteajakirjad, mis kutsusid üles olema moodsad, sisustama kodu teiste põhimõtete alusel kui seni ja andsid nõu ka moesuundades. Kinnaste kudumise oskus säilis, kuid lähtus pigem vajadusest kaitsta end külma vastu ja kuna ausse tõusis sport, siis hakati kuduma pikema randmega kindaid. Mustrid olid väikese mustrikorraga ja vardal oli 14-16 silmust. Selline suhtumine valitses kuni 21. sajandi teise kümnendini, mil peenemustriliste tihedate kinnaste kudumise teema tõusis taas päevakorda. Suur osa on selles meisterlikel kudujatel ning kõrg- ja kutsetasandi õppeasutustel.
Läänemaa silmkoelised sõrmkindad 19. sajandist kuni 1940. aastateni
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Vainu, Liivi; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö uurimuse eesmärgiks on tutvustada Läänemaa sõrmkinnaste (19. saj. kuni 1940. a), valmistamise tehnoloogiat, mustreid ning funktsioone. Samuti kirjeldatakse Läänemaal kantud rõivaid, et mõista sõrmkinnaste värvikasutust ning seda kas kootud kindapaar kuulub ka ajastult õige komplekti juurde. Uurimise tulemusena selgus, et Läänemaal valmistati geomeetrilise kirjaga kirisõrmkindaid, pitsilise koega ja roositud sõrmkindaid, mis olid kasutusel enam-vähem ühel ajal. Kirisõrmkindad jagunesid omakorda kaheks: punasepõhjalised nn. pulmakindad, pidulikeks toiminguteks, need olid suurema mustriga ja värvikasutuselt rikkamad ning väikese geomeetrilise mustriga, kahe- või kolmevärvilised sõrmkindad, mida kanti kirikus või argipäeval. Läänemaa sõrmkindad kootakse ringselt viie vardaga vardaga (nr 1.25 – 1.5) ja villase lõngaga nr 8/2, kasutades erksaid värvitoone. Silmuste loomiseks sobivad nii ristipidine kui silmuseline loodus. Sõrmkinnaste randmeosad võib kududa soonik-, pitsilises- või lapilises koes. Peale randmeosa kudumist järgneb labaosa kudumine, kirjates, vikeldades või roosides, sõltuvalt sellest, milliseid kindaid soovitakse saada. Sõrmed kootakse parempidikoes, ühevärvilisest lõngast, kahandused tehakse sujuvalt või spiraalselt. Lõputöö praktilise osana valmisid viis paari koopiasõrmkindad ning viis paari Läänemaa ainelisi sõrmkindaid, mille juurde kuulub ka kindaraamatu makett. Koopiasõrmkindaid võib valmistada täpselt originaali järgides, kus kootakse maha täpselt rida rea haaval. Selline moodus sobib, kui kinnas on kandjale paras. Teine võimalus on kududa originaalilähedased kindad, kasutades samu mustreid, kuid kohandades silmuste arvu vastavalt vajadusele. Läänemaa aineliste sõrmkinnaste kavandamisel olid üheks eeskujuks vanad pulmakindad ja põimevaibad. Kinnaste kujundamisel peeti silmas traditsioonilist mustrite paigutust, värvi- ja materjalivalikut ning mugavust. Sõrmkinnaste juurde kuulub kindavihiku makett, koos mustrite ja kudumisjuhistega. Samuti antakse seal lühiülevaade Läänemaa sõrmkinnastest.
Muhu naiste vammuste lõikeline areng ja valmistamise tehnikate muutus 19. sajandist kuni 20. sajandi esimese pooleni. Muhu vammuse valmistamine pärandtehnoloogiliste ja tänapäevaste töövõtetega
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Mänd, Merli; Raud, Inna, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö „Muhu naiste vammuste lõikeline areng ja valmistamise tehnikate muutus 19. sajandist kuni 20. sajandi esimese pooleni. Muhu vammuse valmistamine pärandtehnoloogiliste ja tänapäevaste töövõtetega“ uurib Muhu vammuste arengut nii materjalide, lõigete kui ka valmistamise osas ning teostatakse eksperiment kahe vammuse valmistamise abil. Uurimuse aluseks on 18 muuseumides olevat vammust, millest üks vammus on ka Soome Rahvusmuuseumisse kogutud. Uurimistöö jaguneb eessõnaks, sissejuhatuseks ja kolmeks peatükiks. Esimeses peatükis antakse ülevaade säilinud Muhu vammustest, analüüsides nende arengut ja muutumist aja jooksul. Teises peatükis keskendutakse üldisele üleriiete kohandamisele ning tuuakse välja põhimõtted, mida tohib kohandada ja mida mitte. Kolmandas peatükis viiakse läbi eksperiment, mille käigus valmistatakse kaks vammust erineval viisil ning analüüsitakse saadud tulemusi.
Naiste töörõivad XIX saj. ja nendest inspireeritud taaskasutatud kangastest loodud suviste kleitide kollektsioon
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Alla, Helve; Tomberg, Riina, juhendaja; Libe, Kristina, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Lõputöö XIX sajandi naiste töörõivastest koosneb sellealase informatsiooni koondamisest ja praktilisest tööst. Inspireerituna loetud materjalidest, ERMI kogudes nähtud etnograafilistest särkidest ja linasest pihtsärgist, valmis loov-praktilise tööna etnograafiliste elementidega kollektsioon neljast kleidist ja ühest suvemantlist. Kleidid on õmmeldud taaskasutust leidnud linastest kangastest ja sobivad inimestele, kes hindavad looduslähedust, eelistavad naturaalseid värve ja oskavad väärtustada kasutatud materjale. Tuginedes kleitide kavandamisel etnograafilistele särkidele, kus särgi õmblemisel kasutati kahte või isegi kolme kangast, kasutasin sama võtet ka kleitide kavandamisel. Kangad eristusid nii struktuurilt kui ka värvitooni poolest. Kleitide alumine osa (ehk alane) sai kavandatud jämedamast ja robustsemast kangast. Etnograafilistest elementidest on kasutatud veel kaenlalappi, nööbi nöörkinnist ja mantli alaosa kurrutamist. Pidasin oluliseks luua kollektsioon kasutatud kangamaterjalidest, mis oli ühtlasi väljakutse, kuid lisas kogu protsessile ka põnevust. Lõputöö praktilise osa üheks eesmärgiks sai taaskasutuse väärtustamine ja vastandumine kiirmoele.
Pott- ja kabimütside algupära ja areng 18.–19. sajandil ning nende valmistamistehnoloogia rekonstrueerimine ja arendamine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Lehis, Maret; Jõeste, Kristi, juhendaja; Piiri, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Tarvastu meeste rahvarõivad 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Roosmaa, Kersti; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö ülesandeks oli uurida nii olemasoleva kirjanduse kui ka muuseumiesemete põhjal Tarvastu kihelkonna meesterõivaid. Selleks külastasin Viljandi Muuseumit, Tarvastu Muuseumit ja Eesti Rahva Muuseumit ning otsisin vastavat materjali kirjandusest ja ERM-i käsikirjalistest materjalidest. Muuseumidest leidsin suhteliselt vähe esemelist materjali. Kokku uurisin ja kirjeldasin oma töös 22 eset. Viljandi muuseumist leidsin Tarvastu püksid (VM 8984 E 416) ja särgi (VM 8984 E 416), Tarvastu muuseumist mustast nahast pastlad. ERM-is olid olemas särk (ERM A 553: 61ab) ja 2 paari pükse (ERM 7581 ja ERM A 553: 32.) Samuti olid seal kaks siniste ja punaste kaaruspaeltega kaunistatud pikk-kuube- (ERM 14338 ja ERM A 670: 28). Leidsin neli vööd: üks oli võrkvöö- (ERM 15897) ja teised põimitud vööd- (ERM 722, ERM 737 ja ERM A173:8). Labakindaid oli ERM-is viis paari- neli neist olid varrastel kootud- (ERM 703 b, ERM 9004, ERM A 293:168, ERM A 249:17) ja üks paar oli valmistatud nõelatehnikas- (ERM 732b). Jalanõudest olid olemas kolm paari viiske- (ERM 702, ERM 4994 ja ERM 7689). Ka leidsin ühe säärepaela (ERM 2429) ja ühe Tarvastu nahktasku. Muuseumidest ei õnnestunud leida Tarvastu kaabut, kasukat, rüüd ja sukki, seega püüdsin nende esemete kohta leida materjali erialasest kirjandusest. Tarvastu kaabude, sukkade ja jalanõude kohta leidsin üksikuid teateid ERM-i käsikirjalistest materjalidest. Kasukate kohta leidsin ammendava materjali ERM-küsitluslehe vastustest (Lättemäe 1966). Kindlasti oleks nende esemete uurimisel abi olnud kõrvalkihelkondade Helme ja Paistu meesterõivaste uurimisest, see aga ei oleks mahtunud käesoleva töö mahupiiridesse. Minu uurimusliku diplomitöö eesmärgiks oli koguda piisavalt materjali selleks, et praktilise diplomitööna koostada Tarvastu mehe rahvarõivakomplekt. Selle komplekti valmistasin osaliselt ise ja osaliselt tellisin teistelt meistritelt. Komplekti tellijaks oli Tarvastu muuseum. Valiku mida teostada tegin olemasolevatest muuseumiesemetest lähtudes. Enda poolt teostatavateks esemeteks valisin särgi ( kaukaga ame) ja püksid (kaltsad) Viljandi muuseumist- (VM 8984 E 416 ja VM 8984 E 416), samuti pikk-kuue (ERM 14338) Eesti Rahva Muuseumist. Minu konsultandiks nende riideesemete valmistamisel oli Silvi Allimann. Püüdsin need esemed valmistada võimalikult originaalilähedased, lähtudes suurusnumbrist 50 (tegemist ei ole seega täpsete koopiatega muuseumiesemetest). Särgi, pükste ja pikk-kuue juurde püüdsin leida sobivad aksessuaarid. Nendeks esemeteks olid: Mulgi kaabu, kindad, vöö, pastlad, nahktasku ja sukad. Mulgi kaapkübara valmistas Juta Räägel, kes on selle teinud Halliste kaapkübara (ERM 1746) põhjal. Kindad on valmistanud Silvia Vahtramäe, kes on need kudunud ERM-i kinnaste (ERM 703b)- mustri järgi. Pastlad ja nahktasku on valmistatud Viljandi kingsepa Priit Reimandi poolt. Pastelde eeskujuks on Tarvastu muuseumis leiduvad pastlad. Nahast tasku on valmistatud ERM-is leiduvate Mulgi nahktaskute põhjal. Lambamustad sukad pastelde juurde on valmistanud Milvi Patrael. Palusin valmistada just lambamustad sukad, sest kirjandusest tuli välja, et Tarvastus on selliseid sukki kantud. Kuna rahvarõivakomplekti jaoks vöö valmistamiseks ei jäänud piisavalt aega- algselt oli plaanis valmistada põimitud vöö ERM-i vöö (ERM 737) järgi - siis otsustasin Mustlast laenata punase võrkvöö. Põhjuseks, miks lisasin komplektile punase võrkvöö on see, et kirjanduses on mainitud punast pussakut nii Tarvastus kui ka teistes Mulgi kihelkondades. Kokkuvõttes olen selle rõivakomplektiga rahul ja usun, et valmis saanud esemed sobivad Tarvastu Muuseumile. Käesolevat uurimuslikku tööd saaks jätkata võttes uurimise alla kõik Mulgi kihelkonnad ja keskendudes just meesterõivastele. See võimaldaks paremini tundma õppida ka Tarvastu meesterõivaid, kuna nii asetuks käesoleva töö materjal veidi laiemasse konteksti. Ka Mulgi meesterõivastest üleüldises plaanis on vähe kirjutatud, nii et see oleks oluline uurimisteema inimestele kes soovivad tundma õppida Mulgi rahvarõivaid ja ka Mulgi kultuuri laiemalt.
Tekstiilkäsitöö 18.-20. sajandi alguse Lõuna-Eesti külakogukonnas: rollid ja tööjaotuse põhimõtted
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Külv, Marit; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Viljandi- ja Tartumaa võrkvööd 19. sajandil. Vööde tehnikad ja roll traditsioonilises pulmakombestikus ning võimalused kaasajastamiseks
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2019) Külv, Marit; Kütt, Christi, juhendaja; Burk, Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Lõputöö eesmärk oli 1) kaardistada Eesti muuseumikogudes säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvööde tehnilised aspektid, 2) tutvustada vööde rolli 19. sajandi pulmakombestikus ning 3) leida aja- ja asjakohaseid võimalusi veimedega seotud pulmakombestiku taaselustamiseks võrkvööde näitel. Allikmaterjalidena on kasutatud etnograafilisi võrkvöid, arhiivitekste, kirjandusallikaid ning veimeteemalist originaalküsimustikku. Uurimus algab ülevaatega võrkvööde uurimisseisust Eestis. Koostöös TÜ VKA RKO käsitööteaduse terminite komisjoniga on välja pakutud kaasajastatud võrkpõime alased terminid. Uurimuse põhifookus on 19. sajandist säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvöödel. Kahe maakonna piires joonistuvad välja mitmed ühisjooned nii põimimise tehnikates kui värvikasutuses. Lisaks enam levinud labasele ja diagonaalsele põimele leidub valimis kaks kahepoolses toimses põimes ning viis ringselt põimitud labast vööd. Paljudest kihelkondadest on säilinud üksikud võrkvööd või puuduvad näited sootuks, mis ei luba teha terviklikke järeldusi kihelkondlike tehniliste nüansside, värvi- ja mustrieelistuste osas. Kõrvutades Tartu- ja Viljandimaa pulmapärimuse alast arhiivmaterjali ning meeste vööde kohta leiduvat infot, on kolmandas peatükis antud ülevaade veimedest traditsioonilises pulmakombestikus. Veimi valmistati kogu neiupõlve vältel, enam pärast kosjade vastu võtmist. Annid olid lisaks veimevaka jagamisele olulised mitmetes rituaalides pulmapeo vältel. Neljandas peatükis on pakutud välja lahendusi tänapäeval koopialaadsete võrkvööde põimimiseks. See hõlmab mustriskeeme, hinnanguid materjalile ning arvutusi lõime tiheduse kohta. Töö raames valmisid 24 tööproovi neljast kihelkonnast, mis on leitavast lisast 2. Viimases peatükis vaatleb autor lähemalt võimalusi 19. sajandi pulmakombestiku taaselustamiseks ja veimede valmistamiseks. Küsitluse ning autori kogemuse põhjal on olemas huvigrupp, kes peab lugu vanematest kommetest ning käsitööst. Nende soovidest ja ettepanekutest lähtuvalt on pakutud soovitusi veimede valmistamiseks ning selleteemalise koolituse koostamiseks tänapäeval. Koolituste puhul on oodatud nii üle-Eestilisi kombeid ja pärandit kui ka kitsalt kihelkondlikke tavasid ja esemeid puudutav lähenemine.

Browse

Browsing Viljandi Kultuuriakadeemia by Subject "19. saj."