Johan Galtungi vägivallateooria seletusjõud 2013-2014 Iisraeli-Palestiina konfliktis

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö soovib luua paremat arusaama Johan Galtungi vägivallateooria seletusvõimest päriselulise juhtumi analüüsimisel. Galtungi vägivallateooria väidab, et otsene vägivald, mida me näeme, on seotud struktuurilise vägivallaga, mis seda legitimeerib, ja kultuurilise vägivallaga, mis seda põhjendab. Teooria seletusvõime testimiseks esitatakse selles töös neli teooria alusel loodud hüpoteesi: (1) kultuuriline vägivald kui konstant muutub vaadeldud ajavahemikus vähe, kuna see on osa süvadiskursusest; (2) lähtudes esimesest hüpoteesist on oluline märkida, et kõik kultuurilise vägivalla osised ei käitu ühtemoodi; (3) struktuuriline vägivald kui protsess muutub vaadeldud ajavahemikus rohkem kui kultuuriline vägivald; (4) otsese vägivalla täiemahulise avaldumise ehk sõja olukorras sageneb nii kultuurilise kui struktuurilise vägivalla esinemine. Diskursusanalüüsi meetodil uuritakse kümmet Binyamin Netanyahu peetud kõne 2013–2014 aasta vahemikus, et tuvastada neis kultuurilise ja struktuurilise vägivalla ilminguid, mida antud töö kontekstis nimetatakse päästikväljenditeks. Neid päästikväljendeid võrreldakse samal ajaperioodil hukkunud palestiinlaste arvuga, et näha kuidas kolm vägivallaliiki omavahel suhestuvad. Otsese vägivalla avaldumise perioodil ehk 2014. aasta Gaza sõja ajal käituvad kolm vägivallaliiki vastavalt Galtungi vägivallateooriale. 2013. aasta perioodi, kus otsese vägivalla esinemine oli minimaalne, ei ole vägivallaliikide suhted selgelt mõistetavad. Sellest tulenevalt pakutakse välja, et edasistes Galtungi vägivallateooriaga seotud akadeemilistes töödes oleks kasulik siduda tugevamalt kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid ning pikema ajavahemiku peale kogutud päästik-väljendeid analüüsida mittelineaarsete regressiooni meetoditega.