Sisemise poliitilise mõjususe seos poliitilise osalusega nelja pikaajalise demokraatiakogemusega riigi näitel

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli leida, kuidas mõjutab indiviidi poliitilist osalust tema sisemine poliitiline mõjusus ehk uskumus, et ta suudab riigis poliitilist ja sotsiaalselt muutust ellu viia. Uurimus on oluline, kuna pikaaegse demokraatiakogemusega riikides on viimaste aastakümnete jooksul toimunud poliitilise osaluse mustrite muutus, kuid selle põhjuste osas leidub erinevaid teoreetilisi arusaamasid. Nimelt osalevad inimesed osalevad üha enam mittekonventsionaalsel teel ehk protestidel, demonstratsioonidel ja organisatsioonide töös ning üha vähem konventsionaalsel viisil ehk poliitikute ja parteidega seotud tegevustes. Käesolev bakalaureusetöö tugines Thomasseni (2001) väidetel, et mida kõrgem on inimese poliitiline mõjusus, seda suurem on tema mittekonventsionaalne osalus ja väiksem konventsionaalne osalus. Eelnimetatud seosed olid ka bakalaureusetöö hüpoteesideks. Töö jagunes kolmeks peatükiks. Esimene osa oli olemasoleva teooria ülevaade ning uurimistöö eesmärkide ja hüpoteeside püstitamine. Kirjeldatud on nii hüpoteese toetavaid kui ümberlükkavaid seisukohti. Teises peatükis on esitatud ülevaade andmestikust ja valimist, töös kasutavatest tunnustest ja analüüsimeetodist. Töö kolmandas peatükis ehk empiirilises osas on esitatud andmeanalüüsi tulemused ja diskussioon. Valimisse kuulusid erineva riigikorralduse ja demokraatiavormiga riigid Šveits, Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa, mis erinevad omavahel konventsionaalse ja mittekonventsionaalse osaluse määrade poolest. Kõikide riikide puhul kehtisid poliitilise mõjususe ja poliitilise osaluse vahel sarnased seosed. Mitmese regressioonanalüüsi põhjal ei leidnud kinnitust hüpotees 1 (H1), et mida kõrgem on inimese sisemine poliitiline mõjusus, seda madalam on ta konventsionaalne osalus. Andmeanalüüsi kaasatud kolm sisemise mõjususe tunnust ennustasid konventsionaalset osalust positiivselt ning kõik seosed olid ühtlasi ka statistiliselt olulised. Kõigi nelja riigi puhul selgusid positiivsed ja statistiliselt olulised seosed ka sisemise poliitilise mõjususe ja mittekonventsionaalse osaluse vahel, mis kinnitab töö teist hüpoteesi (H2). Seega ei leidnud bakalaureusetöö kinnitust Thomasseni (2001) väitele, et poliitiline mõjusus on nn võtmetingimus, miks poliitilises osaluses on tasakaal mittekonventsionaalse osaluse kasuks muutunud. Käesoleva bakalaureusetöö puhul on tegu läbilõikeuuringuga, mis analüüsib seoseid sisemise poliitilise mõjususe ja poliitilise osaluse vahel. Selgunud tulemused aitavad selgitada poliitilise osaluse mustreid ja ajendeid neljas riigis aastatel 2014-2015, mil küsimustikud läbi viidi. Tulevastes uuringutes tasub aga analüüsida, kuidas on sisemise poliitilise mõjususe ja poliitilise osaluse seosed aja jooksul muutunud.