Tudengite ootused õppejõudude ja tudengite suhtlusele Facebookis

Abstract

Lõputöö eesmärgiks oli leida, millised on TÜ eri õppetasemete tudengite poolt tajutud sotsiaalmeediasuhtluse üldised reeglid ja normid, millistest enesepresentatsiooniga seonduvatest põhimõtetest nad õppetöö kontekstis lähtuvad ning millised on ootused õppejõudude sotsiaalmeediakasutusele ja sotsiaalmeediasuhtlusele. Lisaks huvitas mind, mil määral ja millistes aspektides peavad TÜ tudengid vajalikuks õppejõudude ja tudengite sotsiaalmeediasuhtluse reguleerimist. Neile uurimisküsimustele vastamiseks viisin läbi neli fookusgrupi intervjuud TÜ üliõpilastega. Fookusgrupi intervjuus osalenute hinnangul ei ole tarvilik tuua esile suuri erisusi sotsiaalmeediasuhtluse ning veebivälise suhtluse vahel. Kõige olulisem on, et inimene käituks üldjoontes sobivalt, sealjuures ei ole oluline, kus ta seda teeb. Samuti ei peaks liialt keskenduma sellele, milline on inimese staatus – nii üliõpilaselt kui ka õppejõult oodatakse viisakat käitumist. Võrdlusi võib siin välja tuua näiteks valitsuskommunikatsiooniga – ka Riigikantselei välja antud juhises tuuakse esimese juhisena välja, et ametnik järgib avaliku teenistuse eetikakoodeksit ka sotsiaalmeedias (Riigikantselei, 2011: 79). St lähtudes üldistest normidest ning olles kooskõlas üldise hea tavaga on raske ka sotsiaalmeedias eksida, erinevad juhised võivad lisada küll täpsustusi, ent baseerub kõik üldisel heal suhtlustaval ja viisakusel. Üldise normina nähakse virtuaalruumis tagasihoidlikku ja kaalutletud käitumist. FB postitused peaksid lähtuma üldtunnustatud viisakusreeglitest ning olema kooskõlas postitaja auditooriumiga. Kasutaja peaks olema teadlik, millised on tema profiili privaatsussätted ning kellega ta oma postitusi jagab, sellega kaasneb vastutus selle eest, millist sisu ta sotsiaalmeedias toodab. Enamasti ei ole enesepresentatsioon seotud sellega, millise asutusega sa seotud oled – viisakas käitumine peaks olema norm sõltumata sellest, kas tegemist on üliõpilase, õppejõu või mingis muus positsioonis oleva inimesega. Küll aga võib tuua erisusi ses osas, kui usaldusväärseks postitusi lähtuvalt inimese rollist peetakse – näiteks eeldatakse õppejõult suuremat teadlikkust ning faktide kontrollimist, tema ebapädevad postitused võivad mõjutada tema usaldusväärsust õppejõuna. Konteksti kokkuvarisemise puhul ei ole aga oluline, kas tegemist on tööandja või õppejõuga – olukord on sarnane ning selle vältimine peaks olema postitaja teadlik tegevus. Kuivõrd õppekorralduseeskiri reguleerib vääritut käitumist, ei peetud üldjuhul vajalikuks eraldi regulatsiooni loomist sotsiaalmeedia jaoks. Mööndustega nentisid selle võimalikku loomist infovaldkonnaga seotud tudengid, ent ka nende hinnangul ei ole rangete reeglite kehtestamine sotsiaalmeedias tarvilik. Nenditi, et hea tava loomine võib kasutajaile abiks olla, ent selle kirjapanekul tuleks esmalt sõnastada selle loomise eesmärk ning see, keda hea tava järgijatena nähakse. Ülikooliga seotud sotsiaalmeediakasutuse hea tava saab olla üldine juhis, mis lähtub hea käitumise reeglitest ühiskonnas. Selle järgmine ei peaks olema rangelt kohustuslik.