Transformations of museum-embedded cultural expertise

Abstract

Doktoritöö analüüsib muuseumi kui kultuurilise asjatundja rolli muutumist kaasajal. Inspireerituna eeldusest, et iga tänapäeva külastaja võiks olla muuseumis aktiivne osaline, on analüüs keskendunud osaluse võimalustele ja piiridele Eesti Rahva Muuseumis. Lisaks osalusvaatlusele kasutati uurimistöös aktiivselt sekkuvat eksperimentaalset meetodit, mille ülesandeks oli ühtaegu luua ja analüüsida olukordi, kus muuseum pakub külastajatele osalemiseks mitmekesiseid võimalusi. Üheks keskseks eksperimendiks oli “Oma näituse” konkurss, mis võimaldas inimestel, kes igapäevaselt muuseumitööga ei tegele, välja pakkuda oma originaalse näituse idee. Publikuhääletuse võitjad teostasidki ERMi näitusesaalis muuseumi toel oma näitused. Muuseumitöötajate jaoks avanes tänu konkursile uus viis näitusi teha ja rikastas kuraatori rolli. Teisalt tõstatus küsimus kuraatori rolli piiridest: kui igaühest võib saada asjatundja, kas ei alaväärista see teadmisi, mida oleme harjunud pidama tõeliselt professionaalseteks? Klassikaline näituse tegemise protsess – nagu ka uue püsinäituse ettevalmistus ERMis – on hoolikalt valitud professionaalide pärusmaa, mille tulemuseks on kindla sõnumiga näitused. Uurimustöö tulemusena saab välja tuua, et kuigi erudeeritud muuseumikuraatori kadumine pole olnud eesmärgiks omaette, eeldab kodanikuühiskond ka muid, võrdsematel alustel sisuloomise võimalusi. Koostööd ja mitmehäälsust edendav rahva muuseum püüab luua tingimused, et erinevad inimeste rühmad ja vaated oleksid demokraatlikult esindatud. Muuseumi asjatundlikkus täieneb seeläbi oskusega “dirigeerida” mitmehäälsust ja koostöövõrgustikke. Eesti Rahva Muuseum võiks 21. sajandil olla ühtaegu nii rahvast kokku toov “laulupidu” kui ka igaühe oma arvamust sisaldav sotsiaalvõrgustik.

The dissertation looks at the transformations of museum and its expertise. The focus is especially on how those who are not professionally affiliated with museum institution can participate in content creation and how this participation diversifies expertise embedded in museums. The transformation is related to broader sociocultural processes and the study theorises it through the communicative and participatory (power relations) dimensions. The empirical data is obtained through research interventions (experimental actions attempting to increase participation) as well as observant participation in the production processes of the exhibition spaces of Estonian National Museum' new building. Analytical close reading and theoretical meta-analysis concluded that while expert identity is formed through mainly monovocal museum communication and authoritative power relations towards the visitors participatory actions diversify communication towards multivocal communication and collaborative power relations. Allowing active audiences to participate extensively results in a mix of assimilation and resistance by current museum professionals. Embedding expertise in museum is a process, with opportunities to enhance the identity of curating professionals with curating communities. Not only by expanding contributory participation but also through open collaborations where key decisions are made together and participatory qualities legitimise content.