Authenticity and the Subcultural Network of the Estonian Pagan Metal Scene

Abstract

Artiklis uuritakse subkultuurse autentsuse konstrueerimist ja taastootmist Eesti pagan metal’i skeenes nii seesmisest kui ka välisest perspektiivist. Pagan metal’i skeene all mõistab autor extreme metal’i skeene ühte osa Eestis, mis on ühtlasi artikli analüütiline tööriist. Pagan metal hõlmab bände, mis muusikaliselt lähtuvad black metal’i helimaastikust ning mille tekstid on seotud ajaloo ja looduse teemaderingiga. Oma analüüsis toetub autor subkultuurivõrgustiku (Williams 2011) ja võrgustiku (Noyes 1995) mõistetele, defineerides subkultuursust kolme tsooni kaudu: esimene tsoon (muusikud ja kõige aktiivsemad subkultuuri liikmed), teine tsoon (paljud fännidest) ja liminaalne tsoon (ebapüsivad subkultuuris osalejad). Analüüsi keskmes on välitööde andmed, mis pärinevad esmajoones muusikutelt. Seega on artikli fookus autentsuse tajumisel ja konstruktsioonidel esimeses tsoonis. Välitöö meetodid hõlmasid intervjuusid, küsimustikke, osalusvaatlust ja netnograafiat (veebiruumide uurimist). Andmeid kogus autor kontsertidel, eraviisilistel koosviibimistel, järelpidudel, festivalidel ja üks-ühele-intervjuudes. Autor uurib subkultuuri seesmisi autentsuse konstrueerimise ja taastootmise protsesse temaatilistes ja sotsiaalsetes mõõdetes (Larsson 2013), mis on omavahel tihedalt seotud. Sotsiaalne autentsus hõlmab antud juhul subkultuurseid käitumismalle ja praktikaid, samas kui autentsuse temaatiline aspekt puudutab visuaalseid väljendusi, stiili ja sümboleid. Kuigi seesmisest perspektiivist kiputakse subkultuurisisest autentsust samastama „kire” mõistega, mis viitab esmajoones sotsiaalsele mõõtmele, näitab välisest perspektiivist lähtuv, et osalejad väljendavad oma arusaamu autentsusest, väärtustades pühendumust, kohalolekut ja teadmisi. Kuigi osalejad ise vaidlustasid idee, mille kohaselt määravad subkultuuri liikme autentsuse olulisel määral välimus ja stiil, selgus uuringutulemustest siiski, et visuaal on siseringi sotsiaalset autentsust kujundava väärtusena oluline, näiteks soengute, fännikaupade ja aksessuaaride kaudu. Selline komplekssus näitab, et pühendumus metal’i elustiilile ulatub kaugemale juhuslikust osalusest subkultuurses elus ning tähendab pigem järjepidevust ja subkultuuri elementide kaasamist igapäevaellu. Seega on antud skeene raames tõeliselt subkultuurne inimene see, kelle jaoks metal on elustiil, mis kujundab tema argivälimust ja käitumist, tuues omakorda kaasa tugeva subkultuurisisese kuuluvustunde. Neid mõisteid analüüsib autor Hard Rock Laagri festivali näitel, mis on hea näide autentsuse taastootmisest kollektiivses kontekstis. Festivalil kogunevad samale pinnale, millel subkultuurilised teadmised kujunevad ja kus neid taastoodetakse, nii esimese kui ka teise tsooni subkultuursed inimesed, samuti liminaalsed liikmed. Olulisel kohal on nii sotsiaalne kui ka temaatiline siseringi autentsus, mis realiseerub Hard Rock Laagri tegevuses ja visuaalses stiilis. Tervikuna illustreerib artikkel subkultuurilise autentsuse seesmiste ja väliste perspektiivide keerukust, mis kujuneb sageli esimese järgu tsoonis ja kinnistub laiemas extreme metal’i subkultuuris.