Vereohvritest Kali ja Durga näitel

Abstract

Vereohvrid on paljudes kultuurides väga levinud. Hoolimata sellest, et vereohvri puhul valatakse päris verd ja tuuakse ohvriks päris elusid, on ta alati sümboolne, millegi asendaja. Ohverdus erineb lihtsalt tapmisest, enesetapust või mõrvast selle poolest, et talle on antud eriline sakraalne tähendus, nii et elu võtmine just nimelt vabastab vastutusest. Võib öelda, et vereohver on tapmine, millega ei kaasne süüd, vaid mis just vastupidi vabastab süüst ja mis toob ohverdajatele kasu. Vereohvri põhiline funktsioon on kaitsta kogukonda ohtude ja hävingu eest, andes oma ellujäämise nimel vahetuskaubana kellegi elu vastu. Kali ja Durga on allumatud ja metsikud jumalannad. Nende kultus on äärmuslikum, sisaldades inimohreid, kannibalismi, eneseohverdamist ja igasugu obstsöönsusi. Selline kultus oli levinud ühiskonna äärealadel ja alamates kihtides, marginaalsemate hõimude juures. See oli kultus, kus kasti erinevused tühistusid. Nende jumalannade värvikad kujutamisviisid ja rohked vereohvrid, mis nende auks toodi, võib olla viis kuidas india ühiskond proovis toime tulla pingetega, mis ühiskonnas normide ja hierarhiate piirangute tõttu tekkisid. Vereohvrid on seega viis kuidas ühiskonnas vägivaldsuse probleemi reguleeritakse. Inimeste liigisisene vägivalt oma liigiomane agressiooni instinkti ülejääk, mis vajab pidevalt suunamist ja kultuurilist tähendamist erinevate mehhanismide abil. Inimliigile on sama omane naer. Tavakorra groteski pööramine võib olla üks viise kuidas kogukondlikult toime tulla ühiskondliku korra poolt loodud painetega. Näha on, et puhtast naerust ja groteskist alati ei piisa, suurte pingete ja kriiside puhul lahendatakse asju vägivallaga – kas kriitilise groteski kaudu või siis vereohvrite näol, india ühiskonnas mõlema kaudu. Sellistel asjadel on kahetine funktsioon – ühest küljest nad aitavad pingeid välja lasta aga teiselt poolt päästavad selle korra kokku kukkumisest ja lasevad sellel jätkuda.