Ambivalentse emaduse kujutamine kirjanduses

Abstract

Magistritöö eesmärgiks on uurida ambivalentse emaduse kujutamist kirjanduses, analüüsides traditsioonilisest käsitlusest erinevaid emadusega seonduvaid narratiive ning ema ja lapse vahelisi suhteid. Magistritöös keskendutakse kirjanduslikele võtetele, mille kaudu on ambivalentset emadust kujutatud neljas teoses - Nora Ikstena “Emapiim” (2015), Lionel Shriveri “Me peame rääkima Kevinist” (2003, eesti keeles 2008), Kerttu Rakke “Häbi” (2018) ning Doris Lessingu “Viies laps” (1988, eesti keeles 1995). Uuritavad teosed on loonud naisautorid läbi naisperspektiivi, kirjeldades seeläbi emadust läbi naiseks olemise kehalise, kultuurilise, sotsiaalse ja ühiskondliku filtri. Töö esimeses osas kirjeldatakse lähemalt erinevaid emadusega seonduvaid feministlikke teooriaid ja selgitatakse, mis on emadusega seonduv ambivalentsus, kuidas seda on ajalooliselt käsitletud ning mil moel avaldub see emaduse eri etappides, eraldi kirjeldab autor sealjuures rasedusega seonduvat ambivalentsust. Analüütiline osa algab Lionel Shriveri teose“ Me peame rääkima Kevinist” ning Lessingu teose “Viies laps” omavahelisest võrdlusest, lähtudes tegelaskujude ootuste ja lootuste ebakõlast, keskendudes ka sellele, mil moel on emaduse kirjeldamist mõjutanud patriarhaalne keskkond ning kuidas antud teosed sellele vastanduvad. Järgnevalt analüüsitakse teoseid “Emapiim” ja “Häbi”, lähtudes peamiselt patriarhaarse emaduse kontseptsioonist.