Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel

Abstract

Magistritöö eesmärk oli teada saada, milliseid deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavaid meetodeid ja teemapüstitusi kasutatakse töös islamistidega. Selleks analüüsisin kuue Euroopa riigi – Austria, Soome, Rootsi, Hollandi, Saksamaa ja Ühendkuningriigi – ekspertide ja kahe Euroopa Liidu institutsioonides töötava spetsialistiga tehtud intervjuusid. Töö alguses sõnastasin teoreetilise raamistikuga, mis andis ülevaate deradikaliseerumis- ja eemaldumisvaldkonna peamistest mõistetest ning radikaliseerumis- ja deradikaliseerumismotiividest.

Esimene uurimisküsimus oli seotud deradikaliseerumis- ja eemaldumisprotsessi strukturaalse ülesehitusega. Vaatluse all olnud riikide praktikasse kuulub neli etappi: organisatsiooni poole pöördumine, kokkulepete sõlmimine, vajaduste kaardistamine ja nõustamine ning programmist või toetavatest tegevustest eemaldumine. Esimene etapp võib olla vabatahtlik, aga ka kohtu poolt suunatud. Kokkulepete tegemise faasis on oluline, et äärmuslase ja kontaktisiku vahel tekiks usalduslik side – muidu ei saa eesootavaid tegevusi läbi viia, sest paljud neist eeldavad vastastikusel usaldusel põhinevat suhet. Etapi kolmas faas algab konkreetse indiviidi vajaduste kaardistamisega, et teada saada, millised on tema vajadused ühiskonda lõimumiseks. Kui need on paika pandud, saab alustada eri meetodite rakendamise ja jututeemade käsitlemisega. Kui inimene tunneb, et on saavutanud iseseisva elu ja protsessi algul seatud eesmärgid, lõpeb koostöö.

Küsimus, mis meetodeid protsessis kasutatakse ja mis teemadel äärmuslastega vesteldakse, oli siinse töö puhul keskne. Pakutavad meetodid sõltuvad konkreetse indiviidi vajadustest. Siiski loetlen järgnevalt levinumad meetodid: äärmuslasele mentori määramine, kes toetab teda tugiisikuna kogu deradikaliseerumis- ja eemaldumisprotsessi vältel; sotsiaalse ja majandusliku abi pakkumine, mille hulka kuulub inimese toetamine tööturule naasmisel, kontaktide leidmisel ja hariduse omandamisel; vajadusel psühholoogilise ja religioosse nõustamise pakkumine. Tulemuste puhul oli üllatav, et religioosne nõustamine pole protsessi kohustuslik osa, vaid enamikul juhtudel sõltub selle pakkumine konkreetse indiviidi soovidest. Kui inimene ei soovi usuteemalist nõustamist, siis üldjuhul seda peale ei sunnita. Üks teistest eristuv meetod on virtuaalkeskkonnas sekkumine – äärmuslane leitakse ja temaga võetakse ühendust sotsiaalmeedia vahendusel, järgneb sotsiaaltöötajaga silmast silma kohtumine.

Äärmuslastega käsitletavad teemad on peamiselt seotud identiteedi, kuuluvuse ja religiooniga. Identiteeti puudutavates küsimustes arutleb äärmuslane mentori või kriminaalhooldajaga talle omaste narratiivide, rollide, välispoliitika ja riigiga suhestumise üle. Nimetatud teemad toetavad identiteedi loomist ja vestluste kaudu proovib mentor toetada äärmuslases uute perspektiivide teket, mis omakorda aitab luua uut vägivallatut identiteeti. Näiteks aidatakse äärmuslasel end näha mõnes uues rollis, proovitakse leida organisatsioon, kuhu saab vägivallatult panustada, ja arutletakse välispoliitiliste sündmuste üle, et toetada maailmavaatesse nüansside lisandumist.

Religiooni ja ideoloogiaga seotud tegevusi on mitmeid. Üldjuhul on äärmuslasel võimalik suhelda kohaliku imaamiga, osal juhtudel ka võtta osa kogudusega seotud tegevustest. Siiski pole see alati lihtne, sest on kogudusi, kellel on keeruline võtta enda sekka äärmuslast. Olulisema infona tuli tööst välja, et sageli pole religioon ja ideoloogia radikaliseerumise peamised põhjused ja motivaatorid, mistõttu osal juhtudel ei käsitleta neid teemasid programmis või toetavates tegevustes üldse. Mõne spetsialisti sõnul võib osa äärmuslaste puhul loobuda religiooni ja ideoloogia komponendist programmis ja toetavates tegevustes.

Eestil puudub väljatöötatud praktika toetamaks äärmuslaste deradikaliseerumist ja eemaldumist, sest pikka aega polnud selleks vajadust. Siiski on tehtud samme selles suunas, et koolitada vajalikke ametkondi ja luua võrgustik, mis vajaduse korral selle teemaga tegeleb.

Deradikaliseerumise ja eemaldumise toetamisele suunatud tegevuste puhul on oluline rõhutada, et need peavad toimuma konkreetse inimese vajadusi arvestades, mis muudab kõnealuses valdkonnas tegutsemise väga aeganõudvaks ja kalliks. Praeguste organisatsioonide tegevuse kriitikaks on toodud, et tegeletakse ühe-kahe meetodiga korraga, ent ei vaadata inimese kõiki vajadusi ega tegeleta nendega ühekorraga. Lisaks ei mõõda programmid oma mõju, mistõttu on keeruline öelda, millised meetodid mõjuvad ja miks. Selle pinnalt võib öelda, et on oluline, et erinevad deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavad tegevused toimuksid paralleelselt ja lähtuksid konkreetse indiviidi vajadustest, kuid rohkem ressursse tuleb suunata ka mõjuhindamisse, et teada saada, mis protsessi juures töötab ja mis mitte.