Lootusetus ja selle tasakaalustamine Jaan Kruusvalli draamaloomingus

Abstract

Bakalaureusetöö uurib, kuidas on eesti näitekirjanik Jaan Kruusvall (1940–2012) kujundanud oma draamaloomingus välja lootusetuse kui ühe teoste emotsionaalse dominandi ning milliste tõlgendusvõimaluste kaudu saab seda lootusetust tasakaalustada; see tähendab, missugust lootust, positiivset ideaali võime Kruusvalli näidenditest leida. Bakalaureusetöö koosneb viiest peatükist. Esimene peatükk on sissejuhatav ning annab lühiülevaate Jaan Kruusvalli loomingust ja selle periodiseerimisest, avab kirjaniku proosatekstide omapära ning toob välja retseptsioonis kajastatut. Teine peatükk vaatleb lootusetust Kruusvalli näidendite tegevusruumide kaudu: millised on need ruumid ning kuidas tegelased end nendes tunnevad. Kolmas peatükk avab üht näidendeis korduvat motiivi – armastuse luhtumist –, mis süvendab tegelaste lootusetut eluhoiakut. Tegelaste eluhoiaku täpsema ja kokkuvõtliku käsitlemisega tegeleb töö neljas peatükk, ühtlasi avab see veel üht näidendites korduvat motiivi – tegelaste surma – ning Kruusvalli tegelaskujude suhet surmaga. Samuti vaatleb neljas peatükk ka tegelaste suhet jumalaga. Töö viimane peatükk pakub eelnevates peatükkides väljatoodud lootusetuse tasakaalustamisvõimalustele täiendust ning teeb põgusa sissevaate Kruusvalli draamade seotusse eksistentsialistliku ja idamaise mõtteviisiga. Töö lisas on täielik nimekiri Jaan Kruusvalli näidenditest.