Halogeeniidioonide mõju nikli korrosioonile perkloorhappe lahuses

Abstract

Magistritöös töös uuriti halogeniidioonide mõju nikli korrosioonile. Elektrokeemilisi omadusi uuriti voltamperomeetriliselt. Katse käigus uuriti erinevate halogeniidioonide mõju nikli korrosioonile. Tööelektroodi poleeriti mehhaaniliselt liivapaberiga. Sellele järgnes kas puhastamine kontsentreeritud naatriumhüdroksiidi lahusega või keemiline poleerimine vastavalt eksperimendi ülesehitusele. Perkloorhape valiti fooniks sellepärast, et perkloraat anioon on üks nõrgemini adsorbeeruvaid anioone nikli pinnal. See omadus võimaldas uurida halogeniidioonide mõju väga madalatel kontsentratsioonidel nagu. Uurimuse tulemusena saadi, et 0.1 M perkloorhappes on võimalik uurida kuni 1∙10-5 M halogeniidi kontsentratsiooni ja neil on märkimisväärne efekt. Halogeniidioonide adsorptsioon sõltub nikli pinna energeetilistest omadustest. Eriti märgatav on see kloriidioonide korral, mis kiirendavad korrosiooni väga tugevasti mehhaaniliselt poleeritud elektroodi korral, kuid keemiliselt poleeritud elektroodi korral on efekt väiksem. Andmete uurimisel selgub, et Br- ja I- ioonid nihutavad aktiivse/passiivse ülemineku rohkem positiivsematele potentsiaaliväärtustele. Halogeniidioonide inhibeerimisvõime väheneb sellises järjekorras I->Br->Cl-. Halogeniidioonide efektid on tugevamad mehhaaniliselt poleeritud elektroodil kui keemiliselt poleeritud elektroodil.