Noorte eestivenelaste rahvusliku identiteedi analüüs läbi akulturatsiooniteooria

Abstract

Eestivenelaste identiteete ja nende kujunemist on uuritud palju ning erinevate näitajate alusel, kuid vähem on rõhku pandud noorte eestivenelaste identiteetidele. Oluline on aga mõista, et kuidas noored identifitseerivad, selleks, et neid enam kaasata kodanikuühiskonda ja valitsemisse, mis omakorda tugevdaks demokraatiat. Vähemusgrupid on ühtlasi pahatihti vähem kaasatud ja vähem aktiivsed kui eestlased, kuid sidusa ja ühtse ühiskonna jaoks on kõigi kaasatus ja kõigiga arvestamine oluline. Töö teoreetiline osa keskendub etnilise identiteedi mõistele ja erinevatele definitsioonidele, John Berry (1980) akulturatsiooniteooriale ning selle mõtestamisele. Seejärel avatakse Eesti olukord ja kogemus seoses akulturatsiooniga ning erinevate strateegiatega. Integratsioon ja teised akulturatsioonistrateegiad on tugevalt politiseeritud ning avalik huvi nende (ja nende rakendamise edukuse) vastu on avalikkusel alati suur. Empiirilises osas viidi läbi üheksa noorega (vanuses 18-25) poolstruktureeritud intervjuud, kus läbi kvalitatiivse meetodi analüüsiti nende etnilisi identiteete ja nende kujunemist. Empiirilise osa peamine küsimus oli, et kuidas identifitseerivad end taasiseseisvunud Eestis üleskasvanud noored. Analüüsi käigus selgus, et kõik uuritud noored on hästi integreerunud. Samas tuntakse riigipoolsetes tegudes vahest sundassimilatsiooni või tuntakse, et vene kultuuri proovitakse eemaldada või alla suruda. Noored tundsid ka generatsioonilist vahet enda vanemate või vanavanematega võrreldes, kus noored on enam integreerunud, kuid vanemad põlvkonnad on enam eraldumise strateegiat kasutanud. Kuigi eestivenelaste identiteete on palju uuritud, on vähem uuritud noorte (ehk teise või kolmanda generatsiooni immigrantide) identiteete. Kuna analüüsiosast selgus, et noorte ja nende vanemate kogemus ja akulturatsioonistrateegiad on erinevad, siis see on üks ala, millele võiks edaspidi teaduskirjanduses enam tähelepanu pöörata.