Ajakirjanduse ja poliitika roll ning suhted poliitilises skandaalis Silvergate’i näitel
Date
2013
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, millised olid ajakirjanduse ja poliitika suhted ning rollid Silvergate’i poliitilise skandaali jooksul ja kuidas mõjutas avaliku arvamuse vastastikune tegevus skandaali kulgu.
Töö empiiriline osa viidi läbi kahes peatükis ja selleks kasutati kombineeritud uurimismeetodeid. Meediatekstide analüüsiks kasutati nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset kontentanalüüsi. Ühtekokku analüüsiti 406 meediateksti, mille seas oli nii ajaleheartikleid kui ka telesaateid. Kvalitatiivse kontentanalüüsi abil konstrueeriti skandaali aegjoon, kuhu märgiti välja skandaali olulisemad sõlmpunktid reaalsete sündmuste teljel ja meediasündmuste teljel. Lisaks koostati lähtuvalt Thompsoni (2000) skandaali mudelist Silvegate’i kulgemise skeem. Kvalitatiivse tekstianalüüsi abil konstrueeriti töös ka kõneainete graafik, mis määratles antud poliitilise skandaali peamised teemad ja nende kulgemise ajas. Kvantitatiivse kontentanalüüsiga uuriti, kes meediatekstides hinnanguid andsid ja kuidas hinnangud ajas muutusid.
Teise empiirilise osa jaoks viis töö autor läbi kuus semistrutureeritud intervjuud osapooltega. Intervjuud tehti arvamusartikliga skandaali algatanud Silver Meikariga ja Reformierakonna esindaja ning skandaali ajal justiitsministri ametit pidanud Kristen Michaliga. Veel tehti intervjuud ajakirjanduse esindajatega. Intervjueerituiks olid peatoimetajad Anvar Samost ja Urmo Soonvald ning ajakirjanikud Mikk Salu ja Kärt Anvelt. Intervjuudele tehti kvalitatiivne sisuanalüüs. Töö teoreetiline alus tugineb mitmel poliitilist skandaali uurinud teoreetikul, kellest olulisemaks võib pidada John B. Thompsoni (2000) skandaali teooriat, mille kohaselt on poliitilise skandaali puhul tegemist meedia poolt vahendatud skandaaliga. Vahendatud skandaali kujunemiseks on oluline rõhk ka kõneaine kujunemisel ja raamide määramisel skandaalis, mida ka teoreetilises peatükis käsitleti. Ajakirjanduses ilmunud sündmuste analüüsimiseks kasutati töös ka Treufeldti (1996) meediasündmuste ja reaalsündmuste jaotust ning suhete analüüsimiseks Bourdieu (2000) väljateooriat.
Meediatekstide analüüsist selgus, et vaadeldud Silvegate’i skandaal osutus mitmetahulisemaks kui teoreetikute pakutud skandaali mudelid. Skandaal koosnes kahest üksteisele järgnevast skandaalist, mille puhul teise skandaali eksimus leidis aset esimese skandaali ajal. Skandaali kõneained kujunesid üksikult üldisemale, muutudes konkreetseid poliitikuid käsitlevatest erakonda puudutavateks. Skandaali püsides arenes teema aga veel laiemale pinnale, ning selle sees hakati kõneainena rääkima poliitilisest kultuurist.
Meediatekstide hinnangute analüüsist nähtub, et poliitikute tegevusele andsid tugevaid negatiivseid hinnanguid ajakirjanikud ja hinnangute ajaline kulg oli sarnane kogu skandaali teemade kõneainete muutusega. Negatiivsete hinnangute andmine tõi vastupidiselt ootusele kaasa Reformierakonna toetuse kasvu esimestel kuudel. Skandaali püsimine ka pärast suve tõi kaasa laiema avaliku reaktsiooni ja reiting erakonna toetuseks langes märgatavalt.
Intervjuudest nähtub, et ajakirjanikud võtavad poliitilises skandaalis endale üha suuremat rolli, distantseerudes klassikalisest vahendaja positsioonist. Ajakirjandus loob arvamusplatsi ja hakkab seal sees ise aktiivselt skandaali kujundama. Poliitikud seevastu püüavad olla selgitaja rollis, kuid konstrueerivad endale pärast skandaali ohvri rolli, milles püütakse näidata ennast skandaali tagajärjel kannatavana.
Poliitilise skandaali mõju erakonna usaldusväärsusele on olemas, kuid on raske määratleda, kas tegemist on negatiivse või positiivsega. Skandaali roll ühiskonnas on poliitilist kultuuri puhastav juhul kui see tugineb õigetel alustel.
Seega näitab empiiriline analüüs, et poliitilises skandaalis mängib kõige suuremat rolli ajakirjandus ja meediaväljal toimuva skandaali jooksul tuleb poliitikutel suhestuda just meediaga.