Depressiooni kujutamine ja vastuvõtustrateegiad draamakirjanduses

Abstract

Magistritöö uurib depressiooni kujutamist draamakirjanduses ning lugeja vastuvõttu erinevate strateegiate alusel. Töös otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas on depressiooni draamakirjanduses kujutatud ning kuidas aitavad erinevad retseptsioonistrateegiad lugejal antud teemat vastu võtta. Depressiooni kujutamise hindamiseks kasutatakse diagnostilisi kriteeriume, mis on esitatud RHK-10s; samuti toetutakse kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtetele. Lugemisstrateegiate uurimiseks võetakse vaatluse alla Wolgang Iseri fenomenoloogilise lähenemise ja lugemiskogemuse kujunemise lünkade täitmise alusel, Hans Robert Jaussi esteetilise retseptsiooni toimumise identifitseerumistüüpide kaudu, Umberto Eco mudellugeja, Louise Rosenblatti transaktsionaalse teooria ning empaatia. Esimene peatükk annab ülevaate, kuidas on vaimsete häirete kujutamine draamakirjanduses aja jooksul kujunenud ja muutunud. Teises peatükis analüüsitakse kolme erinevast žanrist näidendit: Sarah Kane’i „4.48 psühhoos“ (2000), Jevgeni Griškovetsi „Linn“ (2001) ning Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Varesele valu, harakale haigus“ (2014). Kolmandas peatükis võrreldakse depressiooni kujutusi ja üritatakse leida kujutamise ja retseptsiooni interaktsiooni ehk pidepunkti, kus depressiooni kujutamine ning vastuvõtt võiksid omavahel kohtuda.