Biochemistry of dopamine D2 receptors and its association with motivated behaviour

Abstract

Dopamiinil ehk 3-hüdroksütüramiinil on ajus väga keskne roll motiveeritud ning hüvekäitumise vahendamisel ning arvatakse, et erinevused dopamiinergilises signaaliülekandes on üheks aluseks indiviididevahelistele erinevustele hüvititele tundlikkuses ning motiveeritud käitumises üldiselt. Käesolevas töös kirjeldati roti aju striataalset dopamiinergilist signaaliülekannet läbi D2 retseptorite, kasutades selleks [35S]GTPS sidumise aktivatsiooni analüüsi. Käitumuslikest hüve- ning motiveeritud käitumisega seotud mudelitest uuriti uudistamisaktiivsust, looduslikku tüüpi sarrusti (suhkrulahus) manustamiskäitumist, passiivset hüve vastuvõttu (kõdistamise näol) ning stressiga (mis on kui midagi vastupidist hüvitile) toimetulekut. Selgus, et vähe- ning palju-uudistavate (vastavalt LE ja HE) loomade D2 retseptori signaaliülekande tundlikkuses baastasemel muutust ei olnud, kuid mõjutades nende aju dopamiinergilist tasakaalu amfetamiiniga tekkisid ka erinevused: nimelt vähendas amfetamiin HE rottide D2 retseptorite signaaliülekande tundlikkust, mis oli kooskõlas ka nende käitumusliku desensitisatsiooniga. D2 retseptori signaaliülekande tundlikkus korreleerus hüviti aktiivse manustamisega (suhkrulahus), kuid kui hüvitit manustati passiivselt (kõdistamine), ei ilmnenud erinevusi kõditamisele rohkem või vähem reageerivate rottide vahel. Seega võib järeldada, et D2 retseptor vahendab ehk rohkem motiveeritud käitumise motoorseid kui subjektiivseid aspekte, erinevalt D1 retseptorist, mille signaaliülekande tundlikkust mõjutasid nii kõdistamine kui stress (mõlemad passiivselt vastuvõetavad). See omakorda tõstatab vajaduse alatüüp-spetsiifiliste ligandide järgi käitumiskatsetes, miska töö teises osas iseloomustati uusi potentsiaalselt selektiivseid norapomorfiinil põhinevaid D2 agoniste.