NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal

Abstract

Magistritöö eesmärgiks on uurida NSV Liidu NKVD vägede ja nende baasil moodustatud Punaarmee tagalavalve rolli 1941. aasta Suvesõjas. Eesmärgist lähtuvalt püütakse välja selgitada tagala julgestamisega tegelenud kaadriüksused, tagalavalve juhtimisahel ja selle toimimine ning tagalavalve ülesanded. Töö ajalisteks raamideks on aastad 1940 – 1941. Töö koosneb neljast peatükist, millest esimene sisaldab ülevaadet NSV Liidu NKVD vägedest ja nende lahinguvõimest tervikuna. Põhjalikumalt on käsitletud julgeolekuvägede paiknemist okupeeritud Eesti territooriumil. Teises peatükis on vaatluse all Punaarmee tagalavalve korraldamise varasemad kogemused ja NSV Liidu relvajõudude tagalavalve moodustumine Eesti territooriumil, juhtimistasandil tekkinud probleemid ning nende mõju üksuste tegevusele. Kolmanda peatüki keskseks teemaks on 8. armee Eestisse taandumisele järgnenud muutused tagalavalve juhtimises ning üksuste tegevuses, aga ka muudatused Eriosakondade tegevuses. Neljas peatükk jälgib NSV Liidu relvajõudude Eesti grupeeringu ja sellega seoses ka tagalavalve lagunemist. Töö tõpus olevates lisades on antud ülevaade NSV Liidu julgeolekuvägedes kehtinud auastmete erisustest ja olulisematest käesolevat teemat avavatest publitseeritud dokumentidest. Tagalavalve hajutas kohaliku elanikkonna vastupanuliikumise Punaarmeele oluliste kommunikatsioonide piirkonnas, takistas vastupanu organiseerumist maakondlikul ja riiklikul tasandil, kuid ei suutnud hävitada vastupanuliikumist.