Ajakirjaniku sekkuja rolli esinemine eesti uudistekstides

Abstract

Sekkuja roll väljendub uudistekstis minavormi kasutamise, järelduste, ettepanekute ja nõudmiste tegemise, iseloomustavate omadussõnade lisamise ning ka arvamuse avaldamise läbi. Enamasti on sekkuja roll ajakirjanike teadlik töövõte, seeläbi võib ajakirjanik ise ka uudisloos üks osapool olla. Küll aga võib sekkumine näiteks läbi arvamuse avaldamise viidata ka kallutatusele, kuid tuleb silmas pidada, et ükski ajakirjanik ei saa ka kõige parema tahtmise juures lõpuni neutraalseks jääda. Sekkumine on aga tihtilugu keeruliste teemade puhul vajalik, sest siis saab ajakirjanik aidata auditooriumil uudise sisu paremini mõista. Seega pole ajakirjaniku seisukoha esinemine uudises aga alati üheselt samaväärne kallutatusega. Eesti uudistekstides esineb sekkumist kahel juhul viiest, kõige enam sekkuvad ajakirjanikud tõlgenduste tegemise kaudu (28 protsendis uudislugudest). Rohkem kui viiendikku lugudest on ajakirjanik lisanud iseloomustavaid omadussõnu, pea 13 protsendis lugudest avaldab ajakirjanik oma arvamust. Eesti uudistes pole eriti levinud minavormi kasutamine ning ettepanekute ja nõudmiste tegemine (osakaal ca kuus protsenti). Võrreldes omavahel avalik-õiguslikku (Eesti Rahvusringhääling) ning erameediat, selgus, et avalik-õiguslikus ajakirjanduses on sekkumist vähem. Kõige rohkem sekkuvad Eesti Päevalehe ajakirjanikud ja kõige vähem ERR-i uudisteportaali ajakirjanikud. Sekkumise erinevusi põhjendab meediamajade töökorraldus ja erinevused toimetusesiseses ajakirjanduskultuuris. Kõige rohkem sekkumist esines meelelahutusliku sisuga uudistes ning keskmisest oli vähem sekkumist taristust rääkivates või tervisevaldkonna uudistes. Viimastes oli küll suurem osakaal ettepanekute ja nõudmiste tegemise osas, kuid see on tingitud 2020. aastal suurt kajastust saanud COVID-19 pandeemiast, mil inimestele ohutusalaseid üleskutseid tehti. Meelelahutuse puhul oli sekkumine aga suur seetõttu, et ajakirjanikud peavad seesugustes uudistes rohkem kirjeldama ning seeläbi on uudistes ka rohkem emotsiooni, st ajakirjaniku kohalolu on tajutavam. Palju sekkusid ka ajakirjanikud nende lugude puhul, milles oli allikateks kasutatud tavakodanikke ning vähem esines sekkumist poliitikute või ettevõtjate puhul. Seda just seetõttu, et tavakodanikel pole suurt mõjuvõimu ning neid intervjueerides võivad ajakirjanikud olla julgemad. Poliitikul või ettevõtjal on aga teatav võim ning nendega rääkides on ajakirjanikud ettevaatlikumad, sest liialt sekkudes võib raske olla tajuda objektiivsust ning ajakirjaniku võidakse näiteks mõne allika eelistamises süüdistada. Sekkuja rolli pole Eestis varem põhjalikumalt uuritud. Lisaks pole Eestis tehtud ka suuremahulist analüüsi ajakirjanike rollikäsitlusest eri meediumite uudislugudes. Seega ongi käesolev töö esimene, mis annab ülevaate sekkuja rollist eesti meediamaastikul ning selle esinemisega seotud teguritest. Kuna töö on kvantitatiivne näitab see ära vaid sekkumise osakaalu, ega analüüsi täpsemalt selle põhjuseid ega tagajärgi.