Seente väljasuremine maastiku ja regiooni tasemel

Kuupäev

2023

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Tartu Ülikool

Abstrakt

Seened on ökoloogiliselt mitmekülgsed organismid ning seeneriik on üks mitmekesiseim eukarüootide rühm. Seentel kui orgaanilise aine lagundajatel on tähtis roll biosfääri aineringluses. Kuigi liikide väljasuremine on looduslik protsess, on inimtegevuse mõjude suurenemisel liikide väljasuremised tähtsamaks probleemiks muutunud. Töö eesmärgiks oli kokku võtta, mida on teada seente (va samblikud) väljasuremisest globaalselt ja regionaalselt. Selleks töötati läbi erialane kirjandus ning koondati info Euroopa riikides väljasurnud seeneliikide kohta. Töö esimeses osas kirjeldatakse erinevaid väljasuremise definitsioone ning kuidas definitsioonid võivad erineda sõltuvalt aja- ja ruumiskaalast. Suurim väljasuremiste teabeallikas IUCN punane nimekiri hindab liikide väljasuremisohtu üheksa kategooriaga nii globaalsel kui ka piirkondlikul tasandil. Väljasuremisohu hinnanguid saab anda ka NatureServe raamistikuga, mis annab liigi ohuhinnangu globaalsel, riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Töö teises osas antakse ülevaade, kui palju teatakse väljasuremisest globaalselt. Ühtegi globaalselt välja surnud seeneliiki pole hetkel dokumenteeritud. Välja on toodud hetkel IUCNi punases nimekirjas olevate seeneliikide arv ning nende ohustatuse põhjused. Kolm suurimat seeneliikide ohutegurit on elamu- ja äripindade arendus ning ehitus, elupaikade nihkumine ning muutmine ja tulekahjude sageduse ja intensiivsuse tõus. Suurimateks elupaikadeks on parasvöötme metsad, erinevad rohumaad ja kivised alad. Töö kolmandas osas anti ülevaade väljasuremisest regionaalselt. Kirjeldatakse uuritud Euroopa regiooni riikide nimekirja, nende valimise põhjuseid ning, millistest allikatest ning kui palju seeneliikide kohta informatsiooni leiti. Kolmanda osa põhirõhk oli Euroopa regioonis valitud riikide väljasurnud liikide suurima osakaaluga kasvukohtade, ökoloogiate ja väljasuremise tegurite kirjeldus. Suurim osa väljasurnud liikide elukohad asusid erinevates metsatüüpides ja erinevatel rohumaadel ning vähem kasvasid liigid märgaladel. Enim seeneliike oli saprotroofse ja mükoriisse eluviisiga ning vähem liike olid eluviisilt parasiidid. Suurimateks põhjusteks olid metsandus ja põllumajandus. Väiksema mõjuga ohutegurid olid kliimamuutus ja keskkonna saastumus. Toodi välja seeneliigid, mis olid rohkem kui ühes riigis regionaalselt väljasurnud ning seeneliikide perekonnad, mis olid regioonis enim väljasurnud. Kirjeldati ka ökoloogiliste nõudmiste alusel 20 jaotunud generalistide ja spetsialistide erinevused ning toodi välja antud töös enim esinenud ökoloogilisi nišše. Neljandas osas kirjutati seeneliikide täiendavate väljasuremisohtu põhjustavate ohutegurite taustainfot. Peatükis kirjeldati, kuidas ohustavad seeneliike metsatulekahjud ja peremeesliigi väljasuremine. Töös selgus, et kitsamate ökonišidega liigid on väljasuremisaltimad, sest väljasurnud liikide seas enamik olid keskkonnatingimuste osas nõudlikud. Seeneliigid on suuremas väljasuremisohus elupaikades ja maastikel, kus inimtegevuse tõttu leiab aset elupaikade kadumine ja muutumine. The aim of the bachelor thesis is to summarize what is known about the extinction of fungal species. The study gives an overview of different definitions of extinction, current knowledge of global and regional extinctions, fungal species most prone to extinction, and factors causing the threat of extinction. No globally extinct species of fungi have been documented at the moment. Several national red lists in the European region are >10 years old and should be updated. The study revealed that there were more documented extinctions of fungal species with narrower ecological niches, because most of the extinct species were demanding in terms of environmental conditions. Species of fungi are at greater risk of extinction in habitats and landscapes where intensive human activity takes place.

Kirjeldus

Märksõnad

ohustatud liigid

Viide