Abielulahutuse aktsepteeritavus Eestis: muutused 1990-2008 ja selle seosed perekonnaseisu ja perekonnahoiakutega

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö uurimiseesmärgiks oli teada saada, kuidas on Eestis muutunud hoiakud abielulahutuse suhtes lähtuvalt ajast, vanusest, perekonnaseisust ja laste olemasolust. Lisaks sellele uurisin, kuidas on muutunud samadest teguritest lähtuvalt inimeste hoiakud selle suhtes, kui oluliseks peetakse lapse jaoks mõlema vanema olemasolu. Uurimuse aluseks olevad andmed sain Euroopa väärtusuuringust ning analüüsisin ainult Eesti andmeid. Eestis on antud uurimust läbi viidud ainult kolmel aastal: 1990, 1999 ja 2008. Analüüsist selgus, et kuigi kõikide aastate küsitluste kohaselt oli keskmine lahutuse õigustatus suhteliselt sarnane, siis ajas erinesid inimeste hoiakud selles osas, kui oluliseks peeti mõlema vanema olemasolu lapsel. Kuigi jätkuvalt peetakse nii ema kui isa olemasolu lapse üleskasvamisel oluliseks, siis selgus ikkagi statistiliselt oluline seos aja ja hoiaku suhtes. 2008. aastal ei peetud nii ema kui isa olemasolu lapse õnnelikuks üleskasvamiseks nii oluliseks kui 1990. aastal. Lisaks sellele kiideti 2008. aastal võrreldes 1990. aastaga rohkem heaks seda, kui naine tahab saada last üksikemana. Analüüsides vanuse ja hoiakute seost selgus, et nooremad inimesed aktsepteerisid lahutust rohkem kui vanemad ning vanemad inimesed nõustusid rohkem sellega, et lapsel on vaja õnnelikuks üleskasvamiseks nii ema kui isa kui nooremad inimesed. Lisaks sellele selgus oluline seos perekonnaseisu ja abielulahutuse aktsepteeritavuse vahel ning tuli välja, et lahutatud ja lahus inimesed aktsepteerivad teistest rohkem lahutust. Vaadates erinevusi lastega ja lasteta inimeste hoiakutes, siis tuli välja, et lastega inimesed pidasid 1999. ja 2008. aastal lahutust vähem õigustatuks kui lasteta inimesed. Lisaks sellele arvasid lastega inimesed rohkem, et lapsel on vaja õnnelikuks üleskasvamiseks nii ema kui ka isa, ning viimase küsitluse kohaselt kiitsid lastega inimesed vähem heaks seda, kui naine tahab saada last üksikemana. Lahutuse õigustatuse ja hoiaku, et lapsel on vaja mõlemat vanemat, vahel oli samamoodi enamasti seos. Need, kes kiitsid üksikvanemaks olemist heaks, olid lahutuse suhtes sallivamad kui need, kes arvasid, et naine ei tohiks saada last vallasemana ning lapsel on vaja nii ema kui ka isa.