Inimesekujutus Karl Ristikivi luulekogus „Inimese teekond“

Abstract

Prosaistina tuntud Karl Ristikivi pani 1972. aastal oma 1950. aastatel ilmunud luuletsüklitest ning 20 ilmumata luuletusest kokku luulekogu „Inimese teekond“, mis on kujunenud eesti luule üheks tähtsamaks teoseks. Selle ümber tekkis menu peaaegu kohe peale avaldamist, näiteks juba teises, Helmi Elleri kirjutatud arvustuses, nimetati seda klassikaliseks teoseks (1972), seda kõrget hinnangut kordas ka Ants Oras (1973), rääkimata uuematest kriitikutest Eesti Vabariigis. Bakalaureusetöö eesmärk on võtta kokku selle luulekogu retseptsioon läbi 40 aasta, samuti avada lähilugemise teel mõningaid luulekogu läbivaid mõisteid, mille kaudu saab teha suuremaid üldistusi Ristikivi inimesekujutuse kohta.