Faasilise ergastuse mõju visuaalsele tähelepanu haardeulatusele – nulltulemuse tähendus ja edasiarendus

Abstract

Eksisteerib mitmeid vaatepunkte selles osas, et kuidas suhestuvad omavahel ergastus ning visuaalne tähelepanu haardeulatus. Klassikalised teooriad viitavad, et kõrgem ergastustase kitsendab tähelepanu haardeulatust. Seevastu uuemad uuringud leiavad, et ergastuse mõju ei ole ühesugune ning sõltub rohkem parasjagu dominantsest tähelepanu stiilist. Antud uurimuse eesmärk oli lahti mõtestada senised võimalikud ebakõlad ning uurida lähemalt seoseid ergastuse ja tähelepanu haardeulatuse vahel. Eksperimendis (n=38) manipuleeriti tähelepanu haardeulatust global motion paradigmaga ja kasutati ärritavat helitooni faasilise ergastuse esilekutsumiseks. Seejärel mõõdeti käitumuslikke näitajaid visuaalses tuvastusülesandes (lahendamise reaktsiooniajad ja veamäärad) ja täiendava biomarkerina muutuseid pupillis. Läbiviidud korduvmõõtmiste dispersioonanalüüsid ei toonud välja olulist efekti kummagi suuna toetuseks. Arvestades varasemaid nulltulemusi võib antud nulltulemus näidata, et ergastuse mõju tähelepanu ulatusele on nõrgem kui võiks arvata mitmete varasemate uuringute positiivsete tulemuste põhjal. Lisaks võib tulemus viidata sellele, et erinevatel ergastuse manipulatsioonidel on potentsiaal mõjutada tähelepanu haardeulatuse dünaamikat siiski erineval viisil. Seeläbi võib ergastuse manipuleerimine sõltuvalt meetodist ja kontekstist anda varieeruvaid tulemusi. Töö pakub mitmeid võimalusi teema ning metoodikate edasiarenduseks, et edaspidi võimalikult täpselt mõõta muutuseid tähelepanu haardeulatuses kui manipuleeritakse ergastuse erinevaid vorme.