Dublini süsteemi toimimine Eesti näitel

Abstract

Käesolev magistritöö keskendub sellele, milliseid probleeme näevad Eesti asutused Dublini süsteemi rakendamisel Eestis ja üleeuroopalisel tasandil ning kuidas oleks võimalik neid probleeme lahendada. Seesugune uurimiseesmärk püstitati lähtuvalt varasematest uurimustest, mille kohaselt näevad EL-i liikmesriigid Dublini süsteemi rakendamisega seotud probleeme ja nende põhjuseid erinevalt. Samas on Eesti perspektiivi Dublini süsteemi toimimisele vähe uuritud. Töö teoreetilise lähtekohana kasutati avaliku hüve teooriat, seega vaadeldi Dublini süsteemi, kui korraldust, mis loob selles osalevatele riikidele kindlaid hüvesid. Eesti perspektiivi uurimiseks kasutati kvalitatiivseid andmeanalüüsi meetodeid. Töö kvalitatiivsus avaldub selles, et uurimuse käigus viidi läbi ekspertintervjuud Eesti rakendusasutuste ekspertidega. Intervjuudes kogutud andmete analüüs viidi läbi kvalitatiivse sisuanalüüsi toel. Intervjuude käigus saadud tulemusi võrreldi ametlike dokumentide ja meedias avaldatuga. Dublini süsteemi efektiivsuse hindamiseks võrreldi Eurostat-i andmeid Dublini süsteemi rakendamise kohta Eesti ja EL-i tasandil. Uurimus näitas, et Eesti asutused hindavad Dublini süsteemi toimimist kitsalt Eesti kontekstis pigem positiivselt. Positiivne hinnang põhineb paljuski sellele, et mitmed Dublini süsteemiga seostuvad negatiivsed mõjud pole Eestisse jõudnud. Probleemina tõstatus see, et Eestil endal on suhteliselt väike mõju Dublini süsteemi reformi kujundamisel. Üleeuroopalisel tasandil nähti nelja olulist probleemi – riigid ei registreeri taotlejaid, üleandmisi ei suudeta läbi viia, puudub koormajagamise süsteem ja liikmesriikide vahel puudub usalduslik koostöökultuur. Uurimuse tulemusel võib järeldada, et Dublini süsteemi olulisus Eesti jaoks suureneb, kuna üha kasvav osa rahvusvahelise kaitse taotlejaid saabub Eestisse teistest liikmesriikidest Dublini süsteemi alusel. Eesti asutuste positiivset hinnangut Dublini süsteemi praegusele toimimisele kujundab paljustki asjaolu, et Eesti koormus taotlejate vastuvõtmisel on väiksem, kui see Dublini süsteemi alusel peaks olema. Üleeuroopalises vaate puhul võib järeldada, et mitmed probleemid tulenevad Dublini süsteemi riikidevahelisest iseloomust, hüve loova grupi heterogeensusest ja süsteemi välistest teguritest, mida pole võimalik seadusandlikult mõjutada.