Kliimamuutuse mõju puittaimede levilatele Euroopa boreaalses, hemiboreaalses ja nemoraalses vööndis

Abstract

Käesolev töö annab ülevaate kliima mõjust taimeliikide levilate kujundamisel, seletab lahti erinevaid protsesse levilate servaaladel ja käsitleb erinevate puittaimede seisundit Euroopa boreaalses, hemiboreaalses ja nemoraalses vööndis. Töös on arutletud taimeliikide võime üle praeguses kliimamuutuses oma levilaid nihutada ning antud ülevaade puittaimedele rakendatavatest looduskaitsemeetmetest. Taimeliikide levilate dünaamika kliimamuutuses on kompleksne ja seetõttu on ka ülikeeruline täpselt tulevikku ennustada, kuna erinevaid muutujaid on selles protsessis palju. Taimeliigi levila võib kliimamuutuses nihkuda, kahaneda, laieneda või sureb liik välja. Lisaks ei pruugi levila muutuda, kui selle piire ei määra kliima, vaid muud tegurid. Seega oleks vale eeldada, et Euroopas on kliimamuutuses oodata lihtsat ja üldist taimede levilate nihkumist põhjasuunas. Käesolevas töös uuritud puittaimeliikide levilatest pole seni ükski põhjasuunas nihkunud, kuigi kliimamuutus neist mitmeid mõjutab. Levilat on laiendamas harilik luuderohi (Hedera helix L.) ja mõned Kesk-Euroopa igihaljad puittaimed, näiteks teravalehine iileks (Ilex aquifolium Lour.). On märke, et tulevikus võib nihkuda hariliku männi (Pinus sylvestris L.) levila. Hariliku männi levila põhjaserval on juba täheldatud seemikute ja suurte puude edukamat kasvu, samas lõunaserval vähendab põuastress seemikute ellujäämust ning põhjustab kohati ulatuslikku suremust. Harilikku tamme (Quercus robur L.) ellujäämust ja kasvu mõjutavad põuad negatiivselt levila erinevates piirkondades, isegi põhjaserval. Paljude puuliikide ja -perekondade puhul puuduvad seni teated, et kliimamuutus nende levilaid oleks mõjutanud. On võimalik, et need tulevad seni toime fenotüüpse plastilisusega, näiteks perekond kask (Betula L.), perekond paju (Salix L.), harilik vaher (Acer platanoides L.) ja harilik sarapuu (Corylus avellana L.). Suurimad takistused taimede levilate nihkumisele on tõenäoliselt kliima soojenemise kiirus ja maastike fragmenteeritus. Valdav osa teadustöödest ennustab taimedele üsna kehva levimisvõimet tänapäeva oludes. Väga olulisena tuli välja, kuidas kliimamuutus mõjutab kõiki organisme, terveid kooslusi samaaegselt. Kuigi levilate põhjapiiril võiks kliima muutuda taimedele sobivamaks, on soojenemine põhjustanud patogeenide massilist levikut, mis võib oluliselt takistada liigi levila muutumist vastusena soojenemisele. Kõnekas näide on harilik jalakas (Ulmus glabra Mill.), mille levila põhjapiiril on märgata suuremat asustusedukust. Samas on ka sellesse piirkonda levinud massiliselt jalakasurm 35 (Ophiostoma novo-ulmi Brasier), mida kandvad vektorputukad (Scolytus spp) on tõenäoliselt kliimamuutuses eelise saanud. Erinevatel lepaliikidel (Alnus L.) põhjustab jõeäärsetes kooslustes varasemast suuremat suremust kromist Phytophthora alni. Sama patogeeniperekonna liigid kahjustavad tõsiselt ka hariliku tamme, kivitamme (Quercus petraea (Matt.) Liebl) ja harilikku pööki (Fagus sylvatica L.). Samuti sagenevad massilised üraskikahjustused harilikul kuusel (Picea abies (L.) H. Karst). On tõenäoline, et mitmete puuliikide arvukus Euroopas väheneb sajandi lõpuks oluliselt: näiteks harilik pöök, harilik jalakas ja harilik saar (Fraxinus excelsior L.). Harilikule pöögile ennustatakse kliimamuutuses eriti madalat levimisvõimet: sajandi lõpuks asustab see liik tõenäoliselt vaid 1-2% oma uutest klimaatilistest elupaikadest. Küsimuse all on ka hariliku kuuse tulevik paljudes Euroopa riikides majanduspuuna. Teadmised taimeliikide levilate seisundist praegu ja prognoosid edaspidiseks on väga olulised looduskaitse planeerimisel. Ulatuslikud looduskaitsemeetmed on kallid ning eeldavad väga täpset kaitse planeerimist. Võimalik on luua elurikkuse koridore levila nihkumise soodustamiseks ning looduskaitsealasid asukohtades, mis võiksid olla tulevikus refuugiumid. Paljude liikide levimisvõime ei ole piisav kliimamuutusele reageerimiseks ning vajalik võib olla isendite ümberasustamine sobivama kliimaga aladele. Lisaks on kasulik seemnete säilitamine seemnepankades ning spetsiaalsete puukaitsealade loomine, et tulevikus sobivat seemnevaru taasasustamiseks kasutada.