Les valeurs attendues des livres primés

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö uurib prantsuse vanima ja mainekaima kirjandusauhinna Goncourt’i võitnud raamatute kohta tehtud arvustusi. Töö eesmärgiks on analüüsida arvamusi, mida kriitikud ja ajakirjanikud Goncourt’i kirjandusauhinna võitnud raamatute kohta teinud on ja läbi nende arvamuste välja selgitada, milliseid elemente peavad kriitikud ja lugejad olulisteks auhinnatud raamatute puhul. Töö tulemusena tahtsime teada saada, kas orginaalkirjandus on kadunud praeguselt meediamaastikult ja kas esteetiline väärtus on jäänud tahaplaanile. Töös keskendutatakse kvalitatiivsele sisuanalüüsile ja diskursuseanalüüsile. Töö korpus moodustub erinevatest veebis leiduvatest prantsuskeelsetest ajakirjanduslikest artiklitest. Analüüsitud on viimase 10 aasta jooksul (aastatel 2008-2017) Goncourt’i kirjandusauhinna võitnud raamatuid. Kõnealused teosed on järgmised: Éric Vuillard’i „L'Ordre du jour” (2017), Leïla Slimani „Chanson douce” (2016), Mathias Énard’i „Boussole” (2015), Lydie Salvayre Pas pleurer (2014), Pierre Lemaitre’i „Au revoir làhaut” (2013), Jérôme Ferrari „Le Sermon sur la chute de Rome” (2012), Alexis Jenni „L'Art français de la guerre” (2011), Michel Houellebecq’i „La Carte et le territoire” (2010), Marie NDiaye „Trois femmes puissantes” (2009) et Atiq Rahimi „Syngué Sabour: La pierre de patience” (2008).