Eesti rände- ja rahvastikupoliitika avalik diskursus: vastukaja Eesti inimarengu aruandele 2016/2017

Abstract

Antud bakalaureusetöö eesmärk on kaardistada rände- ja rahvastikupoliitikateemaline avalik diskursus 2016/2017 Eesti inimarengu aruande ,,Eesti rändeajastul’’ valguses, kus käsitletakse Eesti rände, rahvastikumuutuste, hargmaistumise, lõimumise, identiteedi- ja kultuurimuutuste temaatikat avatud maailmas. Avaliku diskursuse kaardistamine toimub läbi diskursusanalüüsi, mille aluseks on ajakirjanduses ilmunud arvamusartiklid, mis viitavad inimarengu aruandele ja selle põhisõnumitele. Töö keskseks uurimisküsimuseks on, millised aruandes kajastatud teemad kõnetasid avalikkust rohkem ning mis jäid tähelepanuta sõltuvalt diskursuste osapooltest. Samuti vaadeldakse, kuidas on inimarengu aruandel õnnestunud täita oma põhieesmärki ehk olla suunanäitajaks otsustajatele poliitikas ja majanduses. Töö käigus kirjeldatakse inimarengu aruande teoreetilis-poliitilist konteksti läbi rände- ja rahvastikutrendide, riiklike arengukavade ja programmide ning teooria baasi. Diskursusanalüüsi asetamine antud konteksti võimaldab süvitsi analüüsida arvamusartiklitest esitatud vaateid, probleemipüstitusi ja lahendusi. Rände- ja rahvastikupoliitika avalikku diskursuse kaardistamisel inimarengu aruande põhjal selgusid kolm peamist suunda – vastukaja Eesti inimarengu aruandele ja senisele rahvastikupoliitikale, sisserände mõju majandusele ning eesti- ja venekeelse elanikkonna segregatsioon. Need kõnetasid avalikkust rohkem kui hargmaistumine ja kultuurimuutused. Segregatsiooni võib pidada teravaimaks probleemiks rahvastikupoliitikas, kuna selle käsitluse puhul väljendusid arvamusartiklites selgelt vastuolulised vaated erinevate lahenduste osas. Vaadeldes riiklikke arengukavasid- ja programme ning arvamusartikleid, saab väita, et inimarengu aruanne on täitnud oma põhieesmärgi, ning osutunud suunanäitajaks mitmetele algatustele poliitmaastikul. Näiteks osalesid aruande autorid Eesti rahvastikupoliitika aluspõhimõtete koostamisel kuni aastani 2035. Üheks eesti rahvastikuja rändepoliitika tuleviku suunaks võib analüüsi tulemusel pidada just teaduspõhisust.