Depressiooniravi efektiivsus ja selle võimalik geneetiline taust: TÜ Eesti Geenivaramu poolt läbi viidud uuringu analüüs

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärk on välja selgitada, kuidas muutub depressiooni raskusastet mõõtev MADRS skoor sõltuvalt ravimitest estsitalopraam ja venlafaksiin ning millised geneetilised variandid võivad mõjutada depressiooni ravimivastust. Töö alguses tuuakse välja depressiooni olemus, vajalikud geneetikaga seotud mõisted ning uuringu „Indimed – depressioon“ kirjeldus. Järgnevalt antakse ülevaade töös kasutatavatest statistilistest mudelitest: üldine lineaarne mudel (sh erijuhuna dispersioon- ja kovariatsioonanalüüsi mudelid), logistilise regressiooni mudel ning segamudel. Segamudelite puhul keskendutakse mudelitele, mis sobivad kordusmõõtmistega andmestiku korral ja kus indiviidispetsiifilised parameetrid (vabaliige, regressioonisirge tõus) on vaadeldavad juhuslike parameetritena. Viimase peatüki moodustab uuringu „Indimed – depressioon“ andmete analüüs, kus eespool tutvustatud meetodeid kasutades selgitatakse välja, millistest geneetilistest variantidest võib depressiooniravi efektiivsus 153 vähemalt mõõduka või korduva depressiooni diagnoosiga patsiendil sõltuda.