Poliitiliste skandaalide tüübid ja nende lahendamise strateegiad Eestis aastatel 2011-2015

Abstract

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, millist tüüpi olid 2011.-2015. aastal ühe Riigikogu ametisoleku perioodil Eestis aset leidnud poliitskandaalid. Lisaks tüüpide määratlusele oli oluline ka see, kuidas antud skandaale asjaosaliste poolt lahendama asuti ehk siis milliseid üleelamis- ja lahendamisstrateegiad kasutati. Samuti oli autori eesmärgiks saada teada, kas ja millised on enamlevinud skandaalitüüp või –tüübid ning lahendamisstrateegia või –strateegiad. Oluline seejuures oli ka see, kas kummagi puhul eksisteeris tüüpe, mida ei esinenud üldse. Viimaks soovis autor vaadelda kas ja kuidas skandaalitüüp ja lahendamisstrateegia omavahel seotud on. Valitud vahemikus toimus kolmteist suuremat poliitskandaali. Uurimise käigus valis autor online-meedia abil valimisse suuremad asetleidnud skandaalid ning kirjeldas seejärel nende põhiolemust: puhkemist, kulgemist ning asjaosaliste käitumist. Selle põhjal sai määratleda skandaalitüübi ning ka lahendamisstrateegia. Läbiviidud analüüsi põhjal võib väita, et selgelt joonistus välja populaarseim skandaalitüüp, milleks oli finantsskandaal. Samuti leidus ka skandaalitüüp, mida ei esinenud ühelgi korral – seksiskandaal. Lahendamisstrateegiatest esines valitud ajavahemikul enim eitamist, sellega pea samaväärselt õigustamist. Selged seosed skandaalitüübi ja lahendamisstrateegia puhul saab välja tuua vaid võimuskandaalide puhul – asjaosalised kasutasid kõikidel kordadel eitamise taktikat. Nii kõne- kui finantsskandaalide puhul ei joonistunud välja kindlat skandaali lahendamise tüüpi. Eesti poliitmaastik, võib öelda, on vaadeldud perioodi põhjal esiteks vägagi finantspoliitiliste skaalide keskne. See omakorda annab märku majanduslike vahendite kaalukast rollist meie poliitikas. Samuti seisab Eesti poliitkultuuris olulisel kohal iseenda maine hoidmine ja hea nime kaitsmine - valdav osa kordadest kasutati skandaalide puhkemisel just eitamis- ning õigustamisstrateegiat. Võib väita, et kinnitust sai ka ajakirjanduse oluline koht poliitiliste skandaalide kajastamisel, veel enam nende kujundamisel. Sellele annab tõestust fakt, et antud töö raames pandi skandaali tüüp ja lahendamisstrateegia paika just ajakirjanduse vahendatud info põhjal. Töö tulemused annavad kindlasti teatud kaardistuse esiteks ühest kindlast perioodist, aga mõnes mõttes ka laiema pildi selle kohta, milline on Eesti poliitkeskkond skandaalide vaatenurgast. Samas annab antud töö ka põhja, et teemat veelgi edasi uurida. Et autori tehtud väidetele meie poliitilise kultuuri kohta kinnitust saada, võiks antud teemat, võttes vaatluse alla ka teised Riigikogu tööperioodid ja sel ajal toimuvad skandaalid, edasi uurida. Saadud tulemuste põhjalt saaks teha veelgi laiapõhjalisemaid kokuvõtteid meie poliitilise kultuuri kohta, samas võrrelda ka erinevatel perioodidel ametis olnud parlamendi koosseise seoses poliitiliste skandaalidega.