Õigeusu institutsioonide olukord Ukrainas kolme kriisiperioodi vältel

Abstract

Ukraina riigi alad on rohkem kui tuhat aastat olnud õigeusu mõjusfääris. Tavaliselt toob riigis esinev kriisiperiood muutusi peale riiklike institutsioonide ka ühiskondlikul ja religioossel tasandil. Ukrainas on viimase 100 aasta jooksul olnud kolm kriisiperioodi (1917-1921, 1991-1996, 2014-2019), mil lisaks riigi tekkele ja arengule on tekkinud ning kadunud erinevad õigeusu kirikud. Mitme õigeusu kiriku eksisteerimine samal territooriumil on olnud konfliktide ja keerulise läbisaamise põhjuseks nii kiriku ja riigi, kirikutevahelistes kui ka kirikusisestes suhetes. Õigeusu kiriku ja Ukraina sise- ja välispoliitikaga on seotud tugevalt Venemaa. Kõik kolm kriisiperioodi on olnud Venemaal toimuvatest sündmustest ja otsustest tingitud või vastureaktsioon nendele. Lõputöö eesmärk on uurida, milline on olnud õigeusu institutsioonide olukord Ukrainas eelnevalt nimetatud kolme kriisiperioodi vältel. Töös on kaks uurimisküsimust, mis mõlemad saavad töö lõpuks vastuse. Esimeses osas on teoreetiline raamistik, mis annab ülevaate õigeusust Ukrainas ja Ukraina ajaloost kolmel perioodil. Teine osa hõlmab endas metodoloogiat töö kirjutamise kohta. Kolmas osa on analüüs, kus tehakse järeldused varasemalt kirjutatud uurimuse põhjal. Kokkuvõtteks järeldub, et igal kriisiperioodil on õigeusu institutsioonid olnud mõjutatud ümbritsevast poliitilisest keskkonnast. Kirikuid on kasutatud poliitilistel eesmärkidel ja see on tekitanud pingeid nii kirikutesiseselt ja -väliselt, kirikute ja riigi vahel ning Ukraina ja Venemaa vahel.