Sindi-Lodja II mesoliitilist kultuurkihti sisaldava setteläbilõike kujunemine ja seosed meretaseme muutustega Pärnu ümbruses

Abstract

Inimesele on aegade algusest olnud veekogu lähedus elupaiga valimisel üks olulisemaid aspekte. Nii on ka Eesti esiajalugu olnud tihedalt seotud veekogude, eelkõige Läänemere arenguga ja rannajoone muutustega. Käesolevas töös uuriti Läänemere arenguga seotud paleogeograafiliste sündmuste ja nende mõju inimasustusele. Selle jaoks oli vajalik täpsem setete, suhtelise meretaseme ja rannajoone muutuste analüüs. Samuti selgitada, kas selle, ühe vanima Läänemere hülgeküttide elupaika markeeriva kultuurkihi mattumine ja mere alla jäämise rekonstrueerimine võimaldab mõista, miks see kultuurkiht on säilinud ja aitab ehk ka vana DNA säilimist seletada? Kultuurkihi, lasuvate ja lamavate setete uurimiseks tehti nii terasuuruse kui ka kuumutuskao analüüsid. Suhtelise veetaseme ja rannajoone muutuste modelleerimisel kasutati varasemalt koostatud digitaalseid paleogeograafilisi rekonstruktsioone (Nirgi et al. 2020), mis kohaldati uuringuala jaoks kasutades GIS meetodeid. Lõimise analüüs näitas, et Sindi-Lodja II ligi 9140–8620 kal aasta vanune kultuurkiht kujunes Antsülusjärve aleuriitliivadele ligikaudu tuhat aastat peale ala vee alt vabanemist. Kultuurkihi näol on tegemist mesoliitilisi leide sisaldava keskmiselt kompakteerunud paleomulla kihiga, milles orgaanilise aine osakaal suureneb sügavuse suunas. Kultuurkihi peale kujunes esmalt merevee taseme tõusust tingituna õhuke madalsoo turba kiht vanusega 8400–7840 kal aastat tagasi ning seejärel transgressiivsete mereliivade kiht orgaanika vahekihtidega. Kultuurkihi ja turbakihi vahel kirjeldati ka kuni 2 cm paksune arvatavasti tormisündmusega seotud peenliiva kiht. Vana DNA säilimise kohapealt on tegu olnud soodsa keskkonnaga, kuna kultuurkiht on olnud u 5000 aastat vee all ilma aeroobses keskkonnas ja on kompaktsiooni tulemusel muutnud lokaalseks veepidemeks, takistamaks põhjavee infiltratsiooni ja kihi võimalikku reostumist noore DNAga.