Lähisuhtevägivald ja religioon: uurimise hetkeseis ja Eesti koguduste olukorra algne kaardistus viie pilootintervjuuga

Abstract

Töös kirjeldasin kasutatud kirjanduse põhjal lähemalt lähisuhtevägivalla olemust, selle uurimisega seonduvaid probleeme ning miks on selle teema uurimine oluline. Samuti tegin ülevaate, kui levinud on lähisuhtevägivald Eestis. Lähisuhtevägivald on isikuvastane kuritegu, mille on toime pannud praegune või endine abikaasa, elukaaslane või partner. Lähisuhtevägivald võib väljenduda nii füüsilise, emotsionaalse kui ka seksuaalse vägivallana ning ohvri rolli võivad langeda nii naised kui ka mehed. Uuringute kohaselt esineb paarisuhtes enim situatsioonivägivalda, kuid mehed kasutavad rohkem terrorit ning naised rohkem vastuhakku. Naised kogevad ka rohkem soopõhist vägivalda ning nende vastu suunatud vägivald on tihti julmemate tagajärgedega. Uurimisvaldkonnas on seetõttu ka naiste vastu suunatud vägivalda tunduvalt põhjalikumalt uuritud (sellele pani aluse näiteks feministliku teooria võidukäik). Teema delikaatsuse tõttu kaasneb selle uurimisega ka probleeme: näiteks ohvrid ei taha enda vastu suunatud vägivalda tunnistada, erinevad inimesed defineerivad vägivalda erinevalt, juhtumid on politseile alaraporteeritud, konfliktiskaalad keskenduvad pigem sagedusele mitte vägivalla olemusele. Lähisuhtevägivalla laiapõhjaline uurimine, leviku statistika analüüs ja erapooletu probleemi tunnistamine on oluline, sest see aitab ühiskonnas tõsta üleüldist teadlikkust lähisuhtevägivalla ilmingu vormidest ning abi saamis võimalustest. Nulltolerants vägivalla vastu ühiskonnas on ka eelduseks, et tulevased põlvkonnad oskavad konflikte oma paarisuhetes lahendada vägivallata. Lähisuhtevägivalla ja religiooni seoste uurimine aitab seega luua laiapõhjalisema arusaama selle olemusest, samuti aitab luua täiuslikumaid tugisüsteeme paranejatele, kus nõustajad oskavad arvestada abivajaja religioossete uskusmustega. Lähisuhtevägivald on ka Eestis kindlasti alaraporteeritud ning tegelikust levikust annab rohkem aimu Statistikaameti 2009. aastal läbiviidud uuring, mille kohaselt on pooled 15-74 aastased paarisuhtekogemusega inimesed vähemalt korra enda elu jooksul kogenud suhtes olles vägivalda ning kolmveerand eestlastest peab lähisuhtevägivalda Eestis probleemiks. Lähisuhtevägivald on tavaliselt pikema aja jooksul korduv türannia ja ohvrite puhul on tavaline, et vägivalda ei tunnistata ning sellele otsitakse vabandusi. Paljudel vägivallatsejatel on vägivalla kogemus juba lapsepõlvest, samuti puuduvad neil toetavad tugisüsteemid näiteks sõprade näol. Ka ohvrid on tihti oma tugisüsteemidest ära lõigatud 55 ning seetõttu haavatavamad. Nii ohvri kui ka vägivallatseja paranemisteekonnal mängivad suurt rolli teraapia ja toetavad sotsiaalsed võrgustikud. Maailmas läbiviidud uuringute põhjal ei ole täheldatud, et religioosse taustaga peredes oleks lähisuhtevägivalda rohkem või vähem ülejäänud ühiskonnaga võrreldes. Uurijad, kes on keskendunud religiooni ja lähisuhtevägivalla seoste uurimisele on ka välja toonud, et religioon ise ei ole lähisuhtevägivalla allikaks, aga see muudab vägivalla väljendumist ja kujunemist. Nii religioossed ohvrid kui ka vägivallatsejad võivad vägivallale selle erinevates vormides leida õigustust näiteks religioossest retoorikast. Religioosne ohver, kes otsib abi oma kogudusest, on aga tõsises kaotusseisus, kui tema koguduse pastoril puuduvad teadmised lähisuhtevägivalla dünaamikast ning praktilised oskused probleemiga tegelemiseks. Samuti võib eduteoloogiline koguduse retoorika süvendada ohvri kannatusi, kuna on vähem tõenäoline, et abivajaja abi otsiks. Küll aga, võib koguduse töö lähisuhtevägivallaga võitlemisel ja ohvrite abistamisel olla väga suure positiivse mõjuga, kui selle juhtfiguurid teavad, kuidas sellisele probleemile läheneda, teavad kuhu abivajajat edasi suunata, jagavad asjakohast infot koguduses üldiselt ning teevad koostööd sekulaarsete organisatsioonidega. Seega tuleks kindlasti rohkem tähelepanu pöörata ka vaimulike väljaõppele antud teemaga seoses. Eesti kristlike kirikute avalik lähisuhtevägivalla temaatika käsitlemine on pigem harv, pinnapealne ja oma olemusega ennetusele rõhuv. Empiirilise osa eesmärk oli pilootintervjuudega saada aimdus, kuidas edasisine uurimus ja andmete kogumine üles ehitada. Pilootintervjuud kujutasid endast poolstruktureeritud intervjuusid Tartu kristlike koguduste pastorite ja hingehoidjatega, et saada esialgsed andmed, kui palju on lähisuhtevägivalla juhtumitega intervjueeritavatel kogemusi. Intervjuudest selgus, et koguduste pastoritel ja hingehoidjatel on kokkupuude selliste juhtumitega pigem väike ning juhtumitega tegelemine erineb koguduseti. Mida teadlikum oli vastaja lähisuhtevägivalla dünaamikast, seda enam tunti ka vajadust suunata abivajajaid edasi muu professionaalse abi poole. Perekonna temaatikat puudutatakse mõnes koguduses rohkem ja teises vähem, lähisuhtevägivalla temaatika üldjuhul käsitlust ei leia (va koguduses, kus oli palju ilmaliku taustaga noori). Kõik vastajad näevad kirikul ka kogudusel seoses lähisuhtevägivallaga võitlemisel eelkõige ennetusliku rolli. Tulevikus tasub rohkem rõhku panna informantide enda definitsioonidele lähisuhtevägivallast ja koolituse vajaduse uurimisele.