Perevägivallaga seotud müüdid vägivalla juhtumitega kokkupuutuvate spetsialistide hulgas

Abstract

On üsna ilmne, et perevägivallaga seotud müüdid ning ekslikud arvamused on olemas ka vägivalla juhtumitega tegelevate spetsialistide hulgas. Selgus, et perevägivalla juhtumitega kokkupuutuvad spetsialistid on küllaltki ohvreid süüdistavad. Arvatakse, et ohver ise kas provotseerib partnerit vägivallale või ohvrit nö tõmbabki vägivaldse partneri poole. Olgugi, et spetsialistide arvamus perevägivallast ei erine kuigivõrd kogu elanikkonna arvamusest (TNS Emor, 2014), on siin põhjust iseäranis tähelepanelik olla. Vägivalda kogenute abistamisel soodustab selline spetsialistide arusaam selgelt teisest ohvristamist. Ohver, tundes end ikkagi juhtunus süüdi olevana või valesti käitununa, ei pruugi uuest korduvast vägivallajuhtumist kellelegi teatada või ei pöördu enam tugiteenuste saamiseks ametnike poole ning vägivald jätkub. Vägivallatsejat arvatakse olevat erinev mittevägivaldsest inimesest: alkoholisõltuvuses ebastabiilse käitumisega napsuvend. Vaoshoitud ja haritud härrasmehes nii lihtsalt vägivallatsejat ei nähta. Paremad „eksperdid“ selliste inimeste äratundmises arvasid end olevat sotsiaaltöötajad, kelle igapäevane klientuur peaasjalikult sellistest inimestest koosnebki. Seega võib väita, et müütide olemasolu spetsialistide hulgas võib tõesti sõltuda sellest, milline on spetsialisti kokkupuutesagedus vägivallaga. Ohvri abistamisel nähakse tõhusat lahendust paarinõustamises ning arvatakse, et kui ohver ise väga tahab, saab ta siiski iseseisvalt vägivallast väljuda. Näib, et siin ei hoomata, mis on paarinõustamise tegelik olemus ja eesmärk ning kuidas toimub intensiivne instrumentaalne vägivald. Selline ekslik arvamus tingib selle, et vägivallatsev partner õpib veelgi paremini ohvriga manipuleerima ning paarisuhte jätkumisel vägivald pigem võimendub, mitte ei muutu olematuks. Spetsialistide arvamused lastega seotud vägivalla osas on nö kontekstist sõltuvad. Ühest küljest perevägivalla juhtumi puhul seda pealt näinud lapsed on spetsialistide arvamuse kohaselt kui vägivalla ohvrid- hoiak ametnikuna. Teisalt aga peaaegu iga kümnes spetsialist leiab, et lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu ning see ei ole vägivald. Seega avaldub siin justkui teatav õigustus, et kasvatuslikel eesmärkidel on lubatud laste puhul vägivalda tarvitada- hoiak lapsevanemana. Samas täiskasvanu füüsilist karistamist peeti üksmeelselt lubamatuks. Vägivalla juhtumitega kokkupuutel peavad peaaegu kõik spetsialistid võrdselt oluliseks ohvri ja/või vägivallatsejaga vestlemist, asjakohaste nõuannete andmist. Suur osa teavitab ka politseid või sotsiaaltöötajaid ning on ühesel seisukohal, et vägivalla ohver vajab vägivaldsest suhtest väljatulekuks tuge ja abi. Üle poole küsitletud spetsialistidest väitis, et on isiklikult kokku puutunud vägivallaga. Nende kirjeldustes kajastusid nii varasemalt lapseealisena toimunud juhtumid kui ka hetkel kestvad vägivaldsed paarisuhted, mis on ilmekaks tõestuseks, et vägivald paarisuhtes pole aja jooksul kuhugi kadunud. Mainimata ei saa jätta ka seda, et käesoleva bakalaureusetöö raames läbi viidud veebipõhise küsitluse tagasiside vastajate poolt oli väga positiivne. Minuga kontakteerunud ametnike ühene arusaam oli, et vägivalla teemaga tuleb tegeleda nii ühiskonnas üldiselt kui ka kitsamalt nt lapsevanemate vanemlike oskuste ja spetsialistide teadlikkuse ning professionaalse pädevuse tõstmisel.