Vale- ja võltsuudiste avaldamine peavoolumeedias: Eesti meediaväljaannete peatoimetajate selgitused tekkepõhjustele

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli kirjeldada hetkeolukorda Eesti ajakirjanduse veebimaastikul ja seeläbi analüüsida valeuudiste, mis selle töö kontekstis on mittekavatsuslikult desinformeerivad ja võltsuudiste, mis on loodud kavatsusega eksitada, sattumist peavoolumeediasse. Otsisin selgitusi sellele, kuidas valeinformatsiooni sisaldavad uudised professionaalses uudismeedias levivad ning millised on valdkonna ekspertide selgitused selle tekkepõhjustele. Eesmärgi saavutamiseks viisin sihipärase valimiga läbi seitse semistruktureeritud süvaintervjuud Eesti peavoolumeedia väljaannete peatoimetajatega. Transkriptsioonidele tegin kvalitatiivse sisuanalüüsi kasutades MAXQDA analüüsitarkvara. Töö praktiliseks väljundiks on alapeatükk, kus esitan teoreetilise materjali ja kogutud andmete põhjal praktilised soovitused, mida tuleks järgida, et vältida valeinformatsiooni sisaldavate uudiste taastootmist. Selgus, et veebiuudiseid eripäradeks on näiteks teemade hakkimine ja päeva peale doseerimine, katkematu uudise tootmise tsükkel, konkurentsist tulenev kiiruse surve ja tarbijakeskne sisuloome. Eesti väljaanded püüavad kohaneda fragmenteerunud meediamaastiku ja lugeja aina kiiremini hajuva tähelepanuga. Allikakriitilisus on informatsiooni usaldusväärsuse hindamisel muutunud oluliseks ka juhul kui kogemuspõhiselt on tegemist usaldusväärse allikaga. Eestis esinevad mõned valeuudiste levikut soodustavad tööpraktikad nagu näiteks refereerimine ehk allikapesu, uudise vormis reklaamlugude ja pressiteadete avaldamine ning sensatsioonilisusele rõhumine. Peatoimetajad leidsid, et rõhk emotsioonile ja sensatsioonilisusele pole tingimata omane ainult veebimeediale ning ei tunnetanud Eestis murrangulist tõejärgse ajakirjanduskultuuri pealetungi. Eesti ajakirjandusmaastikul pole vale- ja võltsuudiste levik aktuaalne, sest meil on väike keeleruum ja rahvusvaheliste lugude tõlkimisel tekib lisaaeg, mille käigus informatsiooni hinnata. Kuna Eestil (nagu ka teistel endisel Nõukogude Liidu liikmesriikidel) on Lääne- Euroopast, Skandinaaviast ja USA-st pikaajalisemad kogemused Vene propagandamasinaga, võib eestlastel olla välja kujunenud vilumus ja kogemuspõhine skepsis, mis aitab valeuudised välja sõeluda. Käsitletud teemat saab edasi arendada mitmes suunas. Esmajoones oleks huvitav koguda kvantitatiivset andmestikku ühe suurema väljaande kohta, mõõtes näiteks ilmunud paranduste ja Pressinõukogu taunivate lahendite arvu suhestatuna ilmunud uudiste koguarvuga. See aitaks selle töö tulemusi kas kinnitada või ümber lükata.