Force of Nature, Forced by Nature? Esthonus Silvanus Inspired Femininities in Popular Music

Abstract

Käesolev artikkel uurib loodusest inspireeritud naiselikkuse kujutamist Eesti popmuusikas ning viise, kuidas need kuvandid suhestuvad kohaliku valitseva ökorahvusliku naiselikkuse diskursusega. Täpsemalt vaadeldakse, kuidas tunnustatud Eesti artistid (ja teised muusikatööstuse esindajad) ning nende vaadatuimad muusikavideod neid domineerivaid naiselikkuse kuvandeid juurutavad, problematiseerivad ja/või vaidlustavad. Lisaks uuritakse nende arusaamasid ja naiselikkuse väljendamist ka Eesti peavoolumeedias levinud laiemate kultuuridiskursuste raames. Tulemused näitavad, et looduse ja naiselikkuse suhe on Eesti popmuusikas väljendatud kahe erineva, kuid omavahel seotud vaatenurga kaudu. Muusikavideote visuaalid ja narratiivid laenavad rutiinselt Esthonus silvanus’e ehk metsaeestlase pärimusest (Remmel, Jonuks 2021) ning selle seostest „päris” eestlusega, kujutades naisi loodusjõududena – jumalannade, haldjate, nõidade ja muude müstiliste olenditena – või „loomuliku” loodusesse sulandumise kaudu. Kuigi sellised naiselikkuse kuvandid võivad näida jõustavana – kuna metsaeestluse pärimus ühendab Esthonus silvanus’e identiteedi autentse, iseseisva eestlusega –, esitatakse neid sageli viisil, mis tugevdab ökorahvuslikes diskursustes domineerivaid heteronormatiivseid väärtusi. Teisalt aga näitavad intervjuud, et naismuusikud ise kipuvad nendes müstilistes loodusest inspireeritud naiselikkusekuvandites kahtlema, kirjeldades end pigem ilmalike naistena kui muusikavideotes nähtud jumalike tegelastena. Teine uuringus esile kerkinud loodusest inspireeritud popmuusika naiselikkuse kujutamise viis on näidata naisi kui bioloogilise (looduse) taastootmise teostajaid. Seda kuvandit juurutatakse eelkõige Eesti peavoolumeedias ning see toetab (öko)rahvuslikus diskursuses esile tõstetud ideed loomulikust, lapseootel naisest, kelle tähtsaim roll siin elus on rahvuse ja/või inimkonna (üles)ehitamine. Seda ideed komplitseerivad naissoost muusikavideoloojad, kes küll kujutavad naiste olemust seotuna emadusega, kuid kelle emakujutlus ei ole mingil moel (hetero)normatiivne. Selle stereotüübi seavad kahtluse alla ka naissoost intervjueeritavad, kellest enamik on emad, kinnitades intervjuudes, et naiselikkus ei tohiks võrduda emadusega, isegi kui see sageli nii tundub. Esitades juhtumiuuringu Eesti popmuusika naiselikkuse kuvanditest, laiendab käesolev artikkel Lääne domineerivat kontseptuaalset raamistikku popmuusika/-kultuuri sookonstruktsioonide analüüsimisel. Eesti kogemus popmuusika naiselikkuse konstrueerimisel on laiemas kontekstis ülioluline, kuna postmodernne teadmusloome toetab pigem väikeste, kohalike lugude rikkust kui üht suurt narratiivi.