Prokarüootide ja seente denitrifikatsiooni potentsiaali hindamine erinevates ökosüsteemides reaalaja PCR meetodiga

Abstract

Dilämmastikoksiid (N2O) ehk naerugaas on ohtlik kasvuhoonegaas, mille atmosfääri soojendamise potentsiaal on 300 korda võimsam võrreldes süsihappegaasiga (CO2). Nimetatud lämmastikuühendi peamisteks allikateks on nitrifikatsioon ja denitrifikatsioon. Lisaks looduslikele protsessidele, on inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud N2O kogus suurenenud ja viimasel paaril aastakümnel on päevakorda kerkinud kliimamuutustega seonduvad probleemid. Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli analüüsida erinevate ökosüsteemide mõju denitrifikatsioonist tulevale N2O emissioonidele. Reaalaja polümeraasi ahelreaktsiooni (qPCR) kasutati tuvastamaks denitrifikatsiooni läbiviivate geenide arvukus: seente nirK ning prokarüootide nirK, nirS, nosZI ja nosZII on peamised uuritavad markergeenid. Tulemustest selgus, et seente mõju N2O emissioonidele on suurim liigniisketel ja üleujutatud metsaaladel, nagu näiteks kase- ja kuusemets. Prokarüootide geenikoopiate arvukuse poolest on denitrifikatsiooni esinemise potentsiaal suurim tehismärgaladel ja liigniiske pinnasega metsades.