Populistlik välispoliitika Viktor Orbáni, Donald Trumpi ja Giorgia Meloni retoorikas

Abstract

Käesolev uurimistöö uurib populistlikku välispoliitikat ning selle väljendumist Viktor Orbáni, Donald Trumpi ja Giorgia Meloni retoorikas. Populismi kasvu ning aina rohkemate populistlike parteide võimulepääsemisega (või selleks ambitsiooni loomisel) peavad „õhukese“ ideoloogiaga (Müller 2016: 35–38) populistid kujundama oma narratiivi välispoliitikast, sest olemuslikult vastandav maailmavaade ei saa (vähemalt retoorikas) üle võtta peavooluparteide välispoliitikat. Populistliku välispoliitilise narratiivi uurimiseks ja selgituste leidmiseks uuritakse kolme populistliku poliitiku kõnesid erinevale publikule. Probleemi lahendamist suunavad kolm uurimisküsimust. Püstitatud küsimustele vastamiseks uuritakse populistlikule välispoliitikale omaseid tunnuseid ning need kategoriseeritakse. Analüüsitööriist luuakse kolmest kategooriast – identiteet, multipolaarsus ja liberalismivastasus – mis tulenevad varasema kirjanduse tunnustest ning kodeerimiseanalüüsist. Analüüsitööriista abil vaadeldakse leitud tunnuste kodeerimisstatistikat ning kõnede makrotasandit. Statistilisi tulemusi illustreeritakse graafikutega (Hymans 2006: 26–37), millel kujutatakse kahte retoorilist tendentsi („rohkem välispoliitiline“ ja „rohkem populistlik“). Kõnede makrotasandi analüüsiks kasutatakse Robertsoni (2017: 122–146) narratiivianalüüsi meetodeid. Kvalitatiivse ja kvantitatiivse analüüsi tulemused ning nende võrdlemine näitasid, et poliitikud saavad kõne narratiivi luues publikult mõjutusi ning kujundavad selle põhjal arusaama liitlastest (rahvas) ja vaenlastest (eliit). Analüüsi tulemusena loodud kolm kategooriat tõestasid end erinevate aspektide ühisnimetajatena, mille abil saab poliitikute retoorilisi tendentse hinnata ja selgitada. Poliitikud kasutavad kõiki kategooriaid kõige julgemalt rahvusvahelise toetajaskonnaga suheldes. Rahvusvahelist üldsust ja oma riigi rahvast/esinduskogu kõnetades mõjutavad retoorilisi tendentse poliitiku maailmavaatelise narratiivi läbimõeldus ja võimupositsiooni kindlus.