Antropotsentrismi õigustamine keskkonnaeetikas Bryan G. Nortoni nõrga antropotsentrismi näitel

Abstract

Käesolevas bakalaureusetöös käsitletakse keskkonnalaste kohustuste põhjendamist antropotsentriliselt ehk inimkeskselt. Töös keskendutakse ennekõike Bryan G. Nortoni artiklile ”Environmental Ethics and Weak Anthropocentrism” (1984), kus esimest korda eristatakse tugevat antropotsentrismi nõrgast. Viimasega saab õigustada looduskaitset. Töö eesmärgiks on selgitada, kas Nortoni nõrga antropotsentrismi järgi teostatav looduskaitse on eetilisest vaatevinklist piisav. Looduse kaitsmise vajaduse põhjendamine on keskkonnaeetika üks keskseid ülesandeid, sest see eetika suund arutleb, millised kohutused on inimestel keskkonna ees. Tugeva antropotsentrismi järgi on inimeste kõik soovid ja vajadused samaväärsed, nii ei ole võimalik neid kritiseerida. Nortoni nõrk antropotsentrism esindab inimeste mitmekesisemaid väärtusi, kuhu kuulvad ka need, mis kritiseerivad loodust ekspluateerivaid väärtussüsteeme. Käesoleva töö põhiteesiks on, et nõrk antropotsentrism on piisav loodukaitse põhjendamiseks ehk muudetud antropotsentrism on õigustatud keskkonneetikas.