Teadveloleku praktiseerimine sotsiaalvaldkonna töötajate kogemuste põhjal

Abstract

Käesoleva uurimuse eesmärk oli teada saada sotsiaalvaldkonna praktikute tõlgendusi enesearengu praktikate kasutamise kohta oma töös. Tulenevalt uurimistöö eesmärgist on tõstatati järgnevad uurimusküsimused: 1. Milliseid enesearengu praktikaid uurimuses osalejad enese sõnul kasutavad? 2.Mida uurimuses osalejad räägivad enesearengu praktikate põhimõtete seostamisest sotsiaaltööga? Vastusena esimesele küsimusel on tulemuste osas välja toodud, et uuringus osalenud sotsiaalvaldkonna töötajad kasutavad meditatsiooni, teadvelolekut, lahti laskmist, joogat ja erinevate õpetajate- teejuhtide ning filosoofiate järgimist. Eelnevalt nimetatud praktikaid õpitakse iseseisvalt, kursuste, koolituse ja kirjanduse abil. Uurimuses selgus, et mainitud praktikad toetuvad budismi algetele ja põhinevad teadvelolekul. Enesearengu praktikate valimises kasutatakse intuitsiooni ja kogemusliku teadmist. Intervjueeritavad kasutavad enesearengu praktikad isikliku tasakaalu saavutamiseks ja läbipõlemise ja emotsionaalse ülekoormatuse vältimiseks. Teise küsimusega, soovisin uurida süvitsi intervjueeritavate enesearengu praktikate seostamist sotsiaaltööga ja selle põhimõtetega. Lähtudes uurimuse käigust, lisandus hulgaliselt intervjueeritavate mõtteid ja arutelu sotsiaaltöö ja enesearengu praktikate ristumisest ja intuitiivsest kasutamisest klienditöös. Uurimuses osalejad kasutavad sotsiaaltöös peamiselt oskusi nagu aktiivne kuulmine, peegeldamine, kuulamine, et selgitada välja klientide eesmärgid või mis on nende täpsem probleem. Samas nõustamise tehnikate kasutamise loomulik osa on kohalolu praktika, mis on seotud kliendipõhise lähenemisega. Klienditöös pakutakse kliendile täieliku tähelepanu, tingimusteta aktsepteerimist, empaatiat ja sageli mittereaktiivsust, mis peegeldavad nõustamise lähenemisi ja sotisaaltöö praegust suunda. Suunates tähelepanu intervjueeritavate igapäevatööle kasutavad sotsiaalvaldkonna praktikud erinevaid sotsiaaltöö lähenemisi nagu pereteraapia, sotsiaalpedagoogika, lahenduskeskne lühiteraapia, positiivne psühholoogia. Taoliste lähenemiste põhimõtted kattuvad osati enesearengu praktikatega, mida harrastavad uurimuses osalejad. Intervjuudes selgus, et nõustajatel on töötehnikad ja eraelu praktikad eraldiseisvad, kuid intervjueeritavatel on oskused vajadusel mõlemaid kombineerida. Kasutatakse ka erinevaid teoreetilisi ja praktilisi sotsiaaltöö teadmisi, mis sobituvad tööasutuste struktuuri ja, millel on ka isiklike põhimõtetega sarnasusi. Teadvelolekul põhinevaid lähenemisi sekkumisstrateegiatena ei kasutata, samas integreeritakse teadvelolekut kliendi töösse suhtumisega töösse, klienti ja situatsioonidesse. Uurimuse läbiviimise käigus selgus palju teemasid, mis mahukuse ja ajalise piirangu tõttu ei saanud töösse sisse tuua. Läbiviidud uurimusega seoses tõstatus veel küsimusi, mis vajaksid tulevikus täiendavat uurimist. Uurimuses selgus, et intervjueeritavad kasutavad intuitiivselt teadveloleku ja kohalolu praktikaid. Seega oleks selle teema täpsustamiseks ja sügavamaks mõistmiseks vajalik teha vaatlus ning kaardistada nende tehnikate kasulikkust töös. Samuti oleks oluline uurida enesearengu praktikate sotsiaaltöösse integreerimise eetilisi küsimusi. Käesoleva uurimuse jätkuna saaks uurida ka seda, milline mõju on Eestis läbiviidavate kursuste (nagu vaikuseminutid, teadliku muutuse kunst) mõju sotsiaaltöös ja teistes sotsiaalvaldkonna praktikute seas.