Antwordprofiler Analysis of the Novels of Kurt Vonnegut, Jr., as Set in Opposition to the GSL, The AWL, and the BNC/COCA Word-family Lists

Abstract

Käesolev magistritöö kujutab endast Kurt Vonneguti idiolekti kvantitatiivset uurimust, mis rajaneb olemasolevatel korpuslingvistilistel meetoditel. Eesmärgiks on esile tuua järgmine faktide kolmikjaotus: esiteks, sõnavara maht tuhandetes sõnaperedes, millede piisav oskus võimaldab lugejal mõista vähemalt 98% sõnedest romaanide ingliskeelsetes originaalides; teiseks, ootusvastaste suhteliste püsivuste või kasvude arv esinemissagedusega määratud ja astmeliselt järjestatud tuhandesõnapereliste loendite liikmete arvus kõnealuste romaanide puhul; kolmandaks, kontroll- ja katserühma vahelistest erinevustest tulenev vea ülemmäär, mis on kindlaks tehtav kirjakeelesõnaraamatu „Oxford English Dictionary“ II trükiga. Ülesehituselt on töö kaheosaline, hõlmates kokku nelja peatükki: sissejuhatus ja põhjalik ülevaade kõrvutatavatest tekstikogudest, mis moodustavad teoreetilise osa, ning vastavate tekstikogude üksikasjalik eritelu ja lõppkokkuvõte, mis moodustavad empiirilise osa. Teine peatükk jaguneb omakorda kaheks paragrahviks, selleks et käsitada vastandlike rühmadena nii sõnapereloendeid kui ka romaanide tekste, kolmas peatükk seevastu neljateistkümneks paragrahviks, selleks et keskenduda teostele kordamööda nende ilmumisaastate järjestuses, juhindudes sealjuures autori 45aastast karjääri vastaval alal kajastavast bibliograafiast. Valdav enamik analüüsi metoodikast on omistatav Paul Nationile, nagu näiteks seisukoht, et kui lugeja sõnavara hulka kuuluvad vähemalt 98% ühe konkreetse kirjutatu sõnedest, on põhjust eeldada, et kirjutatu sisu on tervikuna lugejale piisavalt arusaadav. Analüüs seisneb romaanidest koosneva katserühma võrdluses tekstikogude General Service List, Academic Word List ja nii British National Corpus kui ka Corpus of Contemporary American English alusel loodud sõnapereloenditest koosneva kontrollrühmaga ning väljundi tabeldustes. Teooriaosa raames on võetud kokku nii sõnapereloendite ja iseseisva tekstikogu puudused kui ka vaatlustulemused rakendatavast metoodikast Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete süsteemi ja Vonneguti enda hinnete kontekstis. Empiirilised andmed aga käsitlevad sõnede, sõnatüüpide ja -perede arvu ja protsenti juba fikseeritud sagedusastmetel ning täpsustavad suhteliste muutuste põhisuundi, samal ajal kui vea ülemmäär selgub lisades toodud sõnede arvust. Statistikast nähtub muuhulgas, et teoste keerulisus on tihti alla 8 000 sõnapere.